Veel veidi elust Hundiorul

Nirti ütles, et ta ei jaksa kirjutada, et miski nagu kipitab rinnus, paneb köhima, aga välja ei tule. Õpetasin talle vabastavat hingamist ja tal hakkas kohe kergem.

Nirti ja Irja jutustavad kõrvaltoas, mina siin kriban teksti. Ingrid, Urmas ja Andres, kes eile öösel Hundiorult läbi astusid, lahkusid varahommikul. Te tahate kindlasti teada, mis nad rääkisid. Ja mida tegid. Aga ma veel ei ütle. Homme räägin.

Oleme niisiis päevakese siin koos toimetanud ja ma ütleksin, isegi, et pole viga. Täitsa nitševoo. Algul kartsime Irjaga hullemat, aga tuleb välja, et päris vahva. Selline, ütleme, uutmoodi. Eks inimene peab siin elus ikka kõiksugu asju proovima. Näiteks olen ma ise kudunud ja heegeldanud, kunagi lapsena tööõpetuse tunnis. Kudusin mingi väikse rätiku, ja heegeldasin laudlina. Siis õppisin veel vineeri saagima, sai välja saetud selline karumõmmi pea, mille kohta öeldi, et see on lõikamislaud. Siis õppisin plekki lihvima, ja rauasaega torujuppe saagima, ning traati keerutama. Isegi treipingi tagant sai läbi käidud. Ja, omavahel öeldes, õppisin ka, õpetaja selja taga, võtmeid valmistama. Paljundasime kogu koolimaja uste võtmed omale, ka lasketiiru omad. Kus me käisime siis õhtuti paugutamas (isegi templijäljendi tegime valmis!!!), ja varastasime padruneid, millega sai metsa all, ning mis seal salata, ka kooliõue peal kõva paku teha. Olid ajad! Ehh...

Ja nüüd siis Hundiorul. Eks siin seda kraamimist ja sättimist jagub. Ent kui vaikselt alustada, kuskilt otsast, siis saab asjadega joonele. Elu on siin, tõsi, päris niru. Isegi külmkappi pole. Toiduaineid peab hoidma korviga akna peal. Aga me lubasime külmkapi muretseda. Siis telekat ka pole, või õigemini on, mingi vana seasilm, mis näitab ainult analoog-kanaleid, millega pole suuremat midagi peale hakata. Aga internet on. Vihvi. Ma ei saagi aru, kust see tuleb, või mismoodi, aga ta on olemas. Natuke aeglane küll, aga täitsa olemas.

Nii me siis oleme siin. Ja vaikselt toimetame. Eks ma annan jälle teada, kui mingit uudist on.