Väljavõte Delfi veebist.
Viimase aja ajakirjanduse põhjal võib küll oletada, et see, kellegi politseiametniku tehtud pilt väiksest kalkvel silmadega tüdrukust saab aasta pressifoto tiitli. Umbes nagu möödunud aastal fotod aprillimäsust, mida samuti üsna palju eksponeeriti ja mis rea tiitleid võitsid.
Kui nüüd vaadata asja teisest küljest, kas näiteks sina, lugeja, oleks praegu rõõmus, kui sinust oleks lapsena tehtud selliseid pilte (oletame, et läksid samamoodi kaduma ja sinu vanemaid otsiti taga) ja neid oleks avaldatud massitiraažides ajalehtede esikülgedel terve nädala jooksul. Ja siis ilmutatakse neid aeg-ajalt nüüdki. Võibolla oled rõõmus, võibolla mitte, võibolla oleksid tahtnud lehes näha hoopis mingit teist pilti. Kus sa rõõmsalt naeratad, või vähemalt ei nuta.
Tekib küsimus, kas see üldse on vajalik? Ma mõtlen kadunud lapse niivõrd agressiivne eksponeerimine. Kui kaob ära mõni täiskasvanud, siis avaldatakse temast tikutopsisuuruseid pilte, enamasti. Sest, ütleme otse, EI MÜÜ. Aga pilt väiksest, algsete andmete järgi ligi aastavanusest tüdrukust, kes leiti kuskilt Tallinna tühermaalt. See ju müüb. Eksole. Ja siis uhatakse täie rauaga neid pilte avaldada, üksteist üle trumbates. Umbes nii, et kes suudab suurema pisara välja võluda, kõige rohkem dramaatikat tekitada. Ja kõige lihtsam on seda täiesti kaitsetu tegelasega, kelle kohta on teada, et tal pole isegi vanemaid. Või kas oleks ilmunud ajalehtedes sellised pildid, kui lapse isa oleks, ütleme, olnud Armin Karu?
Mida siis teha, kus on lahendus, sellistel puhkudel, kui massiajakirjanduse kämmalde vahele satub väike abitu tegelane. Ajakirjanduselt endalt midagi loota oleks ilmselt naiivne, sest see institutsioon reeglina õppust ei võta ja veel vähem sallib seda, kui keegi teda õpetab. Ajakirjanikud on maailma kõige targemad inimesed, valdavalt. Seda heas mõttes, nad peavad olema kursis paljude asjadega, et suudaks leida niiöelda uudisväärtuslikku. Ja raporteerida lugejale väga erinevatel teemadel. Loogiline oleks, et last peaks kaitsma nn lastekaitse. Ent see valdkond on nõrk, nagu näitab ka võimetus tüdruku eest seista. Mulle tundus, et lastekaitsjad olid pigem ise meelitatud suurest tähelepanust, kuna muidu neist keegi välja ei tee. Neil on selge tunnustusvaegus. Aga miks ei võiks igale sellisele väiksele hüljatud ilmakodanikule advokaati palgata, tasuta riigiabina? Sest kõigi kodanike õigused peaks olema kaitstud, olgu nad suured või väiksed. Ja õiguste eest suudab vajalikul määral seista vaid advokaat.
9 kommentaari:
mul tuleb klomp kurku iga kord kui ma seda pilti juhtun nägema (mida jah, eksponeeritakse lubamatult palju).
palun jätke lapsele tema privaatsus, palun ärge eksponeerige igapäevaselt seda ükskõiksust ja süüdimatust mis me ümber vohab. palun olge inimesed. palun kasvatage oma lapsi ja käituge nendega nagu sa soovid et sinuga käitutaks.
No mida türa teie küündimatu kirjatükike taotleb? Tegu oli ju leitud lapsega, kellel võibolla kuskil vanemad otsisid.
Pildi eksponeerimisega loodeti seda, et keegigi tunneb lapse ära ja ei ole nii, et 1-2 aastasele lapsele antakse täiesti uus nimi ja identiteet, sest keegi ei tea, kust ta pärit on või kui vana või mis.
Ameerikas, teie piimajõgede ja pudrumägede maal, on kombeks kadunud inimeste (sh. laste) pilte eksponeerida palju jõulisemalt, tüüpiline on, et kadunud laste pildid trükitakse piimapakkidele või kaubanduskeskuste esiustele.
Piisava eksponeerimisega on lootust, et keegi ehk märkab ja midagigi teab.
ja sellest on kahju, et see nii on. Inimene,kui selline, on meie ühiskonnas teisejärguline olend.Nõustun täielikult selle artikliga.
paraku on Innol õigus - inimene on meie ühiskonnas väga kaitsetu ja teisejärguline. Ei loe valu ega pisarad - kõik läheb müügiks. Kahju, et see nii on.
kadunud laps? seekord ei ole tegemist ju kadunud lapsega. seekord on tegemist kadunud täiskasvanutega, keda politsei otsis lapse pildi abil.
tavaliselt ei otsita täiskasvanuid taga. oodatakse, kuni välja ilmuvad. või kui on mingi kuu aega kadunud, siis võib olla hakkavad otsima. aga siis loodavad, et on juba surnud. ning otsivad laipa.
eestis ei tööta lastekaitse üldse. see on ju ammu teada. nüüd selgus, et seadusigi pole, et lapsi kaitsta. õigemini seadus on, aga seaduse mittetäitmist ei saa karistada.
kui ma mõnikord väljamaa saateid vaatan. siis paneb imestama, kuidas mujal suudetakse probleeme lahendada. kui on probleem, siis sellega tegeletakse KOHE. see, et keegi nädala ootab, kaks, või pool aastat... sellist asja ei ole. antakse tähtaeg. kas homme on olukord parem, kui ei ole, siis tuuga. lapsed käest ära ja korras.
krt, kas te küsite luba, kui te siis pilte eksponeerite? Mis õigusega te moraali loete? Kus nüüd tulid lastekatsjad välja!
Kaksikmoraal on üks inimese jõledamatest omadustest.
küll nüüd tuli õilishing välja. pista oma väärastunud eetika muti v***ttu ja ära ilatse.
Kas teie, Tähismaakesed, küsite alati luba, kui te kellegi pilte avaldate?
Väga hea, Nirti, sind me just otsisimegi. Inksu helistas, et hakkas tulema, ole hea, pane teevesi üles.
Postita kommentaar