Õhk turult välja- kas see on kriis?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Turumajandust on aegade hämarusest iseloomustanud tsüklilisus. Või turgu üldse. Ja pole vahet, kas see on Tartu turg või rahvusvaheline valuutaturg. Kord on hinnad all, siis jälle üleval, kõik sõltub nõudluse ja pakkumise vahekorrast. Ja vahetevahel on turul paanika, siis, kui paljud tahavad midagi korraga osta, või müüa. Ja siis vastavalt kas hind tõuseb kiiresti, ja langeb.

Samuti on turule iseloomulik, et kui hinnad hakkavad mingis ühes suunas liikuma, siis arvatakse, et nii see jääbki. Selline kummaline asi, eksole. Et kui õuna hind pidevalt kerkib, näiteks 3 krooni pealt kilo 30 krooni peale, siis arvatakse, et varsti on õuna kilo hind 100 krooni. Huvitav, eksole. Kuigi keegi ei maksa õunakilo eest 100 krooni. Ja juhtub see, et kui õunakilo hind kerkib 35 krooni peale, saavad juba paljud aru, et kuramus, midagi on valesti, ja tahavad oma odavalt soetatud õuntest kiiresti lahti saada. Ja kui neid müüjaid on korraga palju, langeb õunakilo hind kiiresti, näiteks 1 krooni peale. Esimesed müüjad saavad priske kasumi, osa saab oma raha tagasi ja valdav enamus võtab sisse suure kahju. Ja siis arvatakse jälle, et varsti ei maksa õunakilo midagi, et õunakilo hind langeb 5 sendi peale, ja keegi enam kunagi ei taha õunu osta. Ja jälle, kui aru saadakse, et kuramus, õunu tahetakse ikka süüa ja nii madalale see hind ka langeda ei saa, siis hakatakse jälle õunu ostma.

Ilmselt mängib siin rolli inimese psüühika. Inimene pole küll teab mis karjaloom, aga käitub nagu kari. Et kui mingi kriitiline mass ees tormama hakkab, siis jooksevad kõik teised igaks juhuks kaasa, endale aru andmata, miks ja kuidas. Ja huvitav on see, et joostakse kaasa isegi siis, kui teatakse, et see pole päris õige asi. Mis võib teatud juhtudel olla hukatuslik. Kuigi räägitakse, et kari kaitseb, nii see siiski pole. Paradoksaalsel kombel on karjas kõige lihtsam hukka saada. Ellu jääb see, kes kinos tulekahju märgates ruttu esimesena saalist lahkub. Sest kui kari ärkab, litsub ta end vastu kitsast ukseava sodiks. Ilmselt on loodus andnud selle omaduse loomadele kaasa juhtudeks, kui populatsioon kasvab suureks. Siis hävitab üleliigne mass end ära ja nutikas vähemus jääb alles. Ka inimene pole mingi erand. Kuigi inimene on tänu oma mõistusele loonud puhvreid, et suuremat paanikat ja kaost, karjana vastu seina jooksmist ära hoida, libiseb aeg-ajalt olukord käest. Näiteks sõjad on hea näide sellisest populatsiooni vähendamisest. Samas kasutab seda kaasajooksmise soovi ära moetööstus. Kus inimesed lasevad omale panna kunstrindu isegi siis, kui teavad, et see tervisele hästi ei mõju. Kuna need on nö moes. Mis tähendab, et suur osa massist jookseb selles suunas. Ennast lõigutakse, torgitakse, pitsitatakse, piinatakse, kõike seda selle nimel, et sarnaneda mingi kriitilise massiga, kes samuti teeb. Lolluste tegemist põhjendatakse sellega, et kõik teevad nii. Ja inimene ütleb veel, et on mõistusega olend! Ja kui tähele panete, käitub mood samuti nagu turg: kord on alt laienevad püksid maru kallid, nii et vähesed jaksavad neid osta, siis aga nii odavad, et need on igal paadialusel jalas. Ja olukorras, kus arvatakse, et varsti on moes alt päris laiad püksid, nagu seelikud, lähevad moodi hoopis väga kitsad püksid.