Litsakusest ja hooramisest minu endise ja praeguse naise näitel

Kas pole huvitav, et minu endine naine, kes avalikult litsakust taunis ja ilmselt taunib siiani, oli ise tegelikkuses üks suur lits, ja praegune naine, kes litsakaid naisi avalikult kaitseb, on ülimalt vooruslik?

Ma mõtlesin selle peale täna hommikul, ja et millest see küll tuleb. Ka sadakond aastat tagasi, kui USAst alguse saanud naisliikumine levis üle maailma, kiruti neid naisi, kes naiste õiguste eest seisid ja võitlesid. Sest see oli ennekuulmatu! Küll põhjendati seda jumalasõnaga, mis olevatki naise loonud mehele alluvaks, küll kõiksugu muude asjadega. Ja kõige suuremateks kritiseerijateks olid muidugi naised ise, kellel oli toona samapalju õigusi kui ütleme... lambal. Või koduseal. Kes ei saanud käia valimas, kes ei teinud tööd. Istus kodus ning kasvatas lapsi. Ja tõepoolest, mõnedel vedas, kellel oli hea mees. Kes siis lubas naisel ka veidi väljas käia, end harida, tegeleda kultuuri ja kunstidega. Aga oli ka neid mehi, kes hoidsid oma naisi vangistuses. Umbes nagu praegu koduloomadega, mõnel veab peremehega, teisel mitte. Osasid kantakse sametpadjal, teisi hoitakse keldris. Selline loterii-värk.

Ja ma ei imesta, et ka praegu, kus naised peavad teatud õigusi iseenesest mõistetavateks, on naiste õiguste ja vabaduste laiendamise vastu just naised. Kes on asunud siis ründama prostitutsiooni, tuues argumentideks üksikuid ekstreemseid näiteid, mida leiaks kerge vaevaga suurel hulgal iga teise elukutse puhul.

Ja mis on huvitav. Et minu endine abikaasa, kes laulis kaasa seda laulu, mida enamus kuulda armastas, et prostitutsioon, litsakus on paha, samuti igasugu porno ja muu säärane, oli ise samal ajal suur niiütelda lits. Kes vaatas seltskonnas teisi mehi, nii et keel suust väljas. Flirtis nendega, jättes oma mehe enamasti tähelepanuta. Sättis ja meikis end alati kodust välja minnes, kodus oli kustunud ja loppis. Armastas väljas käia ilma oma meheta. Kes käis oma mehe selja taga kohtumas ja armatsemas teiste meestega. Salaja, loomulikult. Ja see oli ja ilmselt on siiamaani ühiskondlikult väga aktsepteeritud käitumine. Nagu ma olen aru saanud. Sest teda kiideti ja kiidetakse siiamaani taevani. Ja kiidetakse ka salapära, et naisel peabki olema mehe ees teatud saladusi, muidu on elu igav. Ja et armukeste pidamine on naiste puhul täiesti aktsepteeritav. Mees peab sellest üle olema, saama sellest üle.

Praegune abikaasa, samas, võitleb avalikult väga aktiivselt naise õiguse eest olla naine ja otsustada ise. Olla iseenda peremees. Toetab muu hulgas ka naise õigust olla prostituut. Kuigi samas on ta kõige truum naine, kellest ma eales oleks osanud unistada. Kes on kogu aeg koos oma mehega. Tahab olla. Seltskonnas teisi mehi ei piilu, vaid istub, soe käsi oma mehe pihkude vahel, vaatab oma mehele silma. On oma mehega nii õnnes kui hädas. Jagab oma mehega kõike, nii rõõme kui muresid. On valmis mehega arutlema kõikvõimalikel teemadel, alates seksist ja lõpetades poliitikaga. On kodus mehe jaoks ilus, ja välja minnes samasugune. Seksib ainult koos oma mehega. Tahab teha asju mehega koos, ühiselt, abistab ja toetab igal võimalusel. Ja millegipärast on selline käitumine ühiskondlikult taunitav. Selline truu ja hea naine näib selline vähe opakas. Millegipärast.

Naljakas, eksole. Kuigi öeldakse, et ära otsusta inimese üle tema sõnade, vaid tegude põhjal, näib asi olevat ikkagi vastupidine. Inimese üle otsustatakse tema sõnade, mitte tegude põhjal. Ühiskond sunnib inimest silmakirjalikkusele, rääkima seda, mida kuulda tahetakse. Ja selle varjus võib teha mida iganes. Kuigi, nagu minu enda kogemus ütleb, ei jõua sellise teiste, eelkõige aga enda petmisega kuigi kaugele. Valelik ja silmakirjalik inimene ei saa olla õnnelik. Õnnelik saab olla vaid see, kes on aus eelkõige enda suhtes. Silmakirjalik inimene, kes end petab, ja sellega ka teisi, peab pidevalt muretsema, mis muudab sellise inimese haigeks ja väsinuks.

Ja loomulikult, sobiva kaaslase leidmiseks pead sa olema aus eelkõige enda suhtes. Siis oled aus ka teiste suhtes.