esmaspäev, 27. oktoober 2008

Milleks kurjustada, Eesti viimaste kümnendite kultuur ongi üks suur jant


Väljavõte Postimehe veebist.

Erik Tohvri kurjustab Postimehes teleseriaali "Tuulepealne maa" tegijatega, et see on üks paras jant. Aga mu meelest pole vaja kurjustada, sest Eesti viimaste kümnendite kultuur ongi olnud üks paras jant.

Miks jant? Sest nõuka ajal polnud võimalik asjadest otse ja ausalt rääkida, ega kirjutada, ega asju ausalt kujutada. Loojatel polnud võimalik teha seda, mida nad oleks tegelikult tahtnud teha ja loomingut imiteerisid paljuski need, kes normaaloludes poleks olnud mingid loojad, aga nad said seda teha, sest olid ideoloogiliselt "küpsed". Ja siis tekkis komme asju ümber nurga teha ja rääkida. Seda tegid nii päris loojad (kuna teisiti ei saanud) ja imiteerijad (kuna neilt seda oodati). Asjadest ausalt ja otse juleti rääkida vaid sosinal, nii et keegi ei kuuleks ega näeks.

Ja see asi kestab siiani. Kuigi mingit põhjust justkui enam pole. Aga inerts on tugev. Rahvas, ka loojad kardavad endiselt küüditamisi, see hirm istub rahva mälus sees. Mistap ei juleta rääkida asjadest nagu nad on. Ja sestap vihatakse ka Tõehetke saadet, ma arvan. Sest see saade sunnib iga inimest enda sisse vaatama, ja oh seda õudust siis!!

Ja nõuka ajal kujunes rahvamassist ühiskondlik-ideoloogiline valvekoer, mis tegutseb reipalt tänase päevani. Küüditamiste ja tagakiusamistega tekitatud hirmu-õhkkond soodustas üksteise peale kaebamist, üksteise kontrollimist. Küüditamised oli väga efektiivne nn rühmakaristus, mida soovitatakse praegu rakendada koolides õpilaste peal. Üks oli süüdi, küüditati või lasti maha, sai karistada terve perekond. Või suguvõsa. Seda karistusviisi on kasutatud efektiivselt sõjaväes moraali hoidmiseks: üks deserteerus, lasti maha kogu rühm. Selline karistus pani kogu ühiskonna liikmed üksteise järele valvama. Või polnud see nii?! Ja see valve kestab tänaseni. Kes vähegi välja paistavad, või midagi julgemalt arvavad, ükskõik mis alal, need kistakse kohe tagasi. Seda põhjendatakse ühiskonna huvidega, aga juured on ikkagi nõuka ajas. Või siis koguni orja-ajas, sest grupikaristusi kasutasid ka mõisnikest orjapidajad.

Jant on piisavalt turvaline žanr. Selle peale ei küüditata kedagi, ega mõisteta hukka, ega karistata. Jandi tarbimine ei valmista piinlikkust. Suurepäraseks näiteks on siin Kivirähki looming.

Ja kuidas te üldse julgete kritiseerida sellist püha seriaali, vabariigi sünnipäeva-aastal?! Kas häbi pole?

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

"Sest nõuka ajal polnud võimalik asjadest otse ja ausalt rääkida"
Aga kultuur on ju palju keerulisem nähtus kui "asjadest otse ja ausalt rääkimine". Viiding, Kaplinski ja Rummo suutsid nõukogude ajalgi väga häid luuletusi kirjutada. Vaevalt nad demokraatlikuski ühiskonnas paremini kirjutada oleks suutnud.

Inno ütles ...

Mis need Viiding, Kaplinski ja Rummo siis ikka niiväga head kirjutasid? Nad haibiti juba nõuka ajal üles, koolis kästi nende luuletusi lugeda ja pähe õppida, aga miskit erilist neis küll polnud. Samal tasemel võivad paljud inimesed kirjutada.

Ja kui nad on suured loojad, kus on nende loomeind siis täna?! Miks see koos nõukogude korraga järsku ära kustus? Tahaks küsida. Avaldatakse ainult mingeid nõuka ajal kirjutatud kogutud teoseid. Viiding jõi muudkui edasi ja Rummo ning Kaplinski viisid oma hinge poliitika-altarile. Loojad või asjad, nad olid samasugused partei ja ideoloogia tööriistad nagu kogu see ülejäänud Kirjanike Maja seltskond. Täitsid totalitaarse režiimi ideoloogilist tellimust ja kui see režiim kokku varises, siis olid nagu kalad kuival. Kui kirjanik on osa establishmentist, ei saagi ta midagi kirjutada.

Anonüümne ütles ...

selleks , et aru saada, mida Viiding ja Kaplinski kirjutasid, tuleb lugeda. Muidugi ei pruugi nad sinu maitse olla, võib-olla ei saa sa aru. Võib-olla on sul Viidingu mõistmiseks liiga vähe empaatiat, Kaplinski mõistmiseks vähe eruditsiooni. Selles pole nemad süüdi.
Mis tänapäeva puutub, Viidng on surnud, ta ei saa enam kirjutada, Kaplinski kirjutab edasi. Rummost ma ei tea.
Tegelikult on siis palju raskem luua, kui ei või otse öelda.
Äkki kirjutaks sinagi midagi head, kui sa tsensuuri peaks pelgama.

Anonüümne ütles ...

Igati nõus, et Viiding, Rummo ja Kaplinski on saast. Aga keda te lugeda soovitate? Mida te Nasta Pinost arvate? Aga uuema aja kirjanikest, näit. Sass Henno?

Anonüümne ütles ...

loomulikult ei maksa kritiseerida -omaarust hingest tehtud ja püütud asi! Ei maksa lihtsalt sihukesi primitiivseid seriaale vaadata. Ma ei vaata seda, et see on primitiivne kinu, niisamuti jätan vaatamata KLASSI ja MA OLIN SIIN. Häid filme leidub küll ja küll, mis eluks jõudu annavad ja kaasa mõtlemist võimaldavad. Loojad jäävad, käsitöölised unustatakse...

Anonüümne ütles ...

jäi silma:http://www.kroonika.ee/artikkel.php?id=13920
"Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud... Läinud neljapäeval esilinastus kobarkinos Eesti juubeliaastale pühendatud patriootilis-seikluslik linateos «Detsembrikuumus». Kõik see mees vantsis punavaipa mööda kohale. Kuulutati, et kutsutuid oli rohkem kui presidendiballil.

Ja publik lustis. Järelpeol enamik rõõmustas ja kiitis: just sellist filmi me tahtsimegi! Patriotism kulub praegu Eestis marjaks ära. Film on patriootiline, aga mitte liiga pateetilis-tatine. Vägev Kark oli platsil ja tegi üle prahi kindralirolli.

Ka kinokriitikud noogutasid päid: tiigrihüpe, nii vägevat paugutamist pole Eesti filmi lahingustseenides enne saanud. Jah, isegi peakangelanna Liisi Koiksoni antud kõrvakiilud plaksusid kvaliteetses sörraund-helis.

Ainult grupp vanainimesi nurgalauas meenutas ohates kadunud Mati Undi stsenaariumi järgi tehtud filmi «Surma hinda küsi surnutelt». Täpselt kolmkümmend aastat tagasi sügaval Nõukogude ajal vändatud filmi samast ajastust, 1924. detsembrimässule järgnenud sündmustest. Seal vanas filmis saanud ka pihta, miks punane oli punane ja valge valge. «Detsembrikuumuse» romantilises märulis polnud see küsimus muidugi peamine. Õige ka, eks psühholoogitsetud ole eesti filmikunstis juba küll. Mis seal enam hinge kallal närida, kui tehnika käes, siis parem paugutada kogu raha eest!

Järelpeo vestlusringides vaeti «Detsembrikuumust» võrdluses äsja teleekraanile jõudnud «Tuulepealse maa» seriaaliga. Jutuainet jätkus hommikutundideni. Patriotismi on ekraanil sel sügisel kõvasti. Õpetajatel on, kuhu õpilasi klassikollektiiviti vedada. Iseasi, kui õpilased neile sõna otseses mõttes pähe ei sülita või lausa kere peale ei anna - «ahistava» õpetlikkuse pärast, nagu võis samal päeval lehest lugeda. Võta sa kinni, kumba kasvatust on Eesti Vabariigis rohkem ja enne vaja - padupatriotismi või vennaarmastust ja sallivust."

Õiglaselt üteldud?

Anonüümne ütles ...

Nasta Pinost arvan hästi ja soovitan, (kuigi Jüril on pahad sõbrad j-k raid jt.) samuti Tõnis Erilaidu. Kaks südametunnistusega ajakirjanikku. Aga filmi vaadates tuleb jälle peeglisse kiigata: keskmise suurusega linnas, mis püüab maailma suurvõimu vastu hakata oma sõjaväega, ei saagi paremaid asju sündima. Nii, nagu ühes filmis oli igavene tänupüha (vist), nii on ka meie uuema aja film igavene wikmani poisid...

Anonüümne ütles ...

Kui nüüd jälle juttu nõuka ajast siis tuletan teile meelde,et me oleme tagasi õndsas nõuka ajas.
Juutjuubis on My Latvia.Sellest selgub,et punakangelased lasksid vabadusse kurjategijad,ning tegid neist miilitsad.
Meil lastakse kurjategijaid vabadusse ja ei panda isegi vangi.
Hurra me oleme tagasi õndsas nõuka ajas!
Loe postimehest "Kohus lasi rasketes kuritegudes süüdi mõistetud Leo Pulski vabadusse." 24.09.08.
Loe ka Laiksoo ehk hüüdnimega laipsoo JOKK kohtuvärki ja mikk segeri kohta kes purjus peaga mõrvas kolm inimest.Kommunism missugune!
USA riigivõim on samuti kehtestanud kommunistliku diktatuuri-tõstab inimesi tänavaile seadusetult ja röövib nende kinnisvara-natsionaliseerib kinnisvara!!
Elagu kommunism Ameerikas!
Vaata juutjuubist Michael Badnarik on the Federal Reserve System.
Bust vsegda budet solntse,bust vsegda budet neba bust vsegda budu ja...
See sinimustvalge lipp ei sobi enam toompeale kuna riigivõimud on juba kehtestanud sotsialistliku diktatuuri...