Mis on Evelinil tegelikult häda

Väljavõte Postimehe veebist.

Mõned päevad tagasi avaldas peresidendiproua Evelin Ilves Postimehes südantlõhestava kirjutise selle kohta, kuidas ajakirjandus teda taga kiusab. Ma sain nii aru, et teda kiusatakse tema välimuse pärast. Mille kohta Vilja Kiisler arvab täna Delfis, et see on puhas naiselik solvumistunne.

Aga mis huvitav, millele Kiisler tähelepanu juhib, on see, et Evelini pihtimus on liiga paljastav, kui ütleb, et võttis 30 lisakilo juurde siis, kui ootas last ja oli väikse lapsega kodus. Ajal kui tema mees, Toomas Hendrik Ilves mööda ilma ringi seikles. Nagu Evelini jutust välja tuleb, pidi tema üksi Ärmal tegelema nii lapse kui taluga. Mis räägib ühte koma teist meie presidendihärra kohta. Et mis mees ta selline tegelikult on.

Samas ma pole nõus Kiisleriga, et Evelini pihtimus ei sobi meie kultuuriruumi. Sobib, ja kuidas veel. Ja mis seal halba on, kui riigi esipaar, või üks neist hakkab lõpuks asjadest rääkima nagu nad on. Ent see, millest Evelin räägib, on vaid poolik tõde. Kui olla aus, siis juba lõpuni. Muidu mõjub iga pihtimus naljakalt, kohatult, narrilt. Näiteks antud loo puhul on võimalik Evelinile ette heita seda, et ta ei hooli oma lapsest, ajab kogu süü justkui lapse kaela.

Evelin peaks rääkima oma härrast. Miks see härra teda ei amasta. Sest armastav mees ei jäta oma naist üksi. Kas ta, president, on siis homo? Miks ta tiirutab ringi homomeestega? Miks ta ei taha olla koos Eveliniga, või Evelin temaga. On selge, et Eesti esipaar elab kumbki oma elu. Üks lösutab põhilise aja kuskil diivanil või toolil, tarbib ohtralt alkoholi ja on selgelt ülekaaluline, tõsiste terviseprobleemidega. Näeb väga näss välja. Teine on aktiivne, viibib suurema osa ajast väljas, liikudes aktiivselt, ja on suurepärases vormis. Selline naine on iga mehe jaoks suur õnn. Küsimus on vaid selles, mis on see, mis takistab esipaaril seda õnne jagamast. Sellest peaks Evelin kirjutama.