Eestis võiks rahvas valida presidendi

Väljavõte Delfi veebist.

Eestis võiks ikka rahvas valida presidendi. Sest president peaks olema rahva mees. Ta ju esineb pidevalt kõnedega rahva ees. Ja rahva eest. Rahvas peaks teda usaldama. Ilves, paraku, ei mõju kuigi usaldusväärselt. Ta ei kanna rahva häält.

See, et Eestis ei lasta rahval presidenti valida, näitab, et eliit ei usalda rahvast. Aga siis ei saa ka rääkida demokraatiast. Siis pole Eesti demokraatlik, nagu Irja on seda ka maininud, vaid aristokraatlik riik. Kus võim ja otsustusõigus on teatud perekondade, huvigruppide käes. Ja seal pole midagi imelikku, enam Euroopa riike on siiani aristokraatlikud, kus mängitakse demokraatiat. Kus rahval on võrdlemisi väike otsustusõigus. Kus olulisemad otsused tehakse rahva eest. Rahval ei lastagi otsustada. Ja kui rahval lastakse, kuskil, näiteks Iirimaal seoses Lissaboni leppe, Euroopa põhiseadusega, siis järeldatakse, et rahvas otsustas "valesti".

Loomulikult, rahvas võib teha mõnesid valesid otsuseid, aga otsustaval tunnil, ja pikas perspektiivis on rahvas kõige targem. See on kummaline, aga nii see on. Sest, küsigem, kas rahvas oleks Eestis olnud nõus Nõukogude baaside lepinguga 1939. aastal? Mis kokkuvõttes sai saatuslikuks kogu eesti rahvale, ja sellega ka riigile. Rahval ei lastud otsustada, rahva eest tegi otsuse väike grupp, kes oli, nagu hilem välja tulnud, veel Nõukogude Venemaaga äriliselt seotud.

Kui väike grupp tegi vale otsuse aastakümneid tagasi, miks siis arvatakse, et väike grupp otsustab praegu õigesti, kes valida Eesti presidendiks? Ja nagu aeg näitab, on need otsused olnud valed. Kohe pärast taasiseseisvumist oleks rahvas valinud presidendiks Arnold Rüütli. Noja mis siis? Aga väike grupp arvas teisiti, et ta ei sobi, ja seetõttu tehti ka seadus ümber nii, et presidenti ei saaks valida rahvas. Ja see väike grupp valis Lennart Meri. Kes esindas vaid väikse osa rahva huve. Mistõttu Eesti lõhenes, tekkisid jutud "esimesest" ja "teisest" Eestist. Meri esindas seda esimest, teine jäeti omapäi saatuse tõmbetuultesse. Kes huulte värinal küsis endalt: "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?" Aga neid ei kuulanud keegi, neist sõideti teerulliga üle. Ja siis pole vaja imestada, et Ida-Virumaal kujunesid arvamusliidriteks need, keda ei salli isegi Venemaa venelased: mingid NLiitu tagaigatsevad tohlakad.

Ja mis see Meri, keda kahtlustatakse pealegi sidemetes KGBga, siis niiväga ära tegi? Või kas mõni teine, näiteks Rüütel oleks midagi muud teinud. Setumaa andis ta ära. Ja rikkus suhted Venemaaga, mis pärast taasiseseisvumist olid olnud väga head. Jeltsin isegi kiitis Eestit, sest välismaailmaga peeti sidet Eesti, Tallinna teletorni kaudu, mida sealsed töötajad otsustaval ööl vapralt kaitsesid. Ostankino olid OMONlased enda kätte võtnud. Tallinna kaudu sai Jeltsin edastada oma sõnumeid CNNile, kogu rahvusvahelisele üldsusele. Ja see mängis otsustavat rolli NLiidu lagunemises.

Hiljem on jäänud umbes selline mulje, et Meri tõi Eestile iseseisvuse. Tegelt redutas mees otsustavate sündmuste ajal kuskil Soomes. Tallinnas tegid ajalugu Savisaar, Lauristin, Rüütel ja Laar. Ja hiljem oli just Laari valitsus see, mis pööras Eesti turumajanduslikule kursile, mistõttu on Eestil läinud paremini kui Lätil või Leedul. Ja seda parempoolset poliitikat oleks aidanud siluda toonane rahvamees Rüütel. Meri sebis küll palju rahvusvahelisel rindel, aga kas sellega poleks hakkama saanud mõni noortest hakkajatest välisministritest. Või Meri ise, välisministrina. Meri armastas soleerida, mängida ise kõiki viiuleid. Tegelikult polnud tal selleks ei õigeid volitusi ega võimu. Ta oli nagu koolipoiss, kes püüdis oma ulakustega tähelepanu võita. Aga ei enamat. Rahvusvahelisel areenil ei suutnud ta midagi erilist korda saata. Eestit ei võetud esimese satsiga NATOsse. Ega ei saanud ka teistest rutem Euroopa Liitu. Merile sobis välisministri amet ja ta oleks võinud selleks jäädagi.

Pärast Rüütli tõenäoliselt kahte ametiaega oleks presidendiks valitud ilmselt Meri. Või keegi noorem temasugune. Näiteks Ilves. Ja tol ajal, 2001. aastal oleks Meri olnud just õige mees. Rahvusvaheline mees. Kes siis oleks aidanud Eestile libedama tee rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, seisnud Eesti huvide eest. Võidelnud. Aga 2001. aastal läks kõik vussi. Isegi väike grupp ei suutnud enam otsustada, keda valida. Ja valis lõpuks rahva vana lemmiku: Rüütli. Millist otsust keegi ei oodanud. Presidendi koha pidi saama Toomas Savi, selle eest oli Reformierakond koguni andnud lubaduse loobuda haldusreformi kavast. Ja Rüütel siis mõmises vapralt ära kõik need tähtsad kohtumised seoses NATO ja Euroopa Liiduga liitumisega. Need asjad käisid talle ilmselgelt üle jõu.

Ja pärast tähtsaid rahvusvahelisi otsuseid, kus oleks olnud vaja kindlustada eestimaalaste ühtsust, valis väike grupp Ilvese. Rahvusvahelise, välismaa mehe, kellest pole Eestis enam suuremat tolku. Ta oleks pidanud jääma Brüsselisse. Sest sinna valis ta rahvas. Ja sealt oleks tal olnud kerge tõusta. Eestis on ta jäänud selgelt varju, pigem tõuseb esile ja täidab presidendi kohuseid tema abikaasa, Evelin, kel on oma kindel sõnum ja asi ajada. Härra Ilvesel endal pole mingit asja ega sõnumit, ta sahmib siin ja sahmib seal ning situb üksteise järel oma marki täis. Suurendab veelgi Eesti-sisest lõhet. Provotseerib nii pingelisi suhteid Venemaaga. Riskib sellega, et teda ei valita lõpuks enam kuhugi.