Väljavõte Postimehe veebist.
Pikki aastaid eksiilis elanud vaimulik ja harrastusajaloolane Vello Salo püstitab Postimehes huvitava üleskutse: rääkida asjast nende õigete nimedega. Salo räägib 1. detsembri 1924. aasta nn mässust, mida on seostatud 2007. aasta aprilli nn mässuga. Mässuks on seda esimest nimetatud ka ajalooõpikutes ja teatmeteostes. Ent, tõepoolest, mis mäss, kui see oli ühe võõrriigi poolt organiseeritud interventsioon, nagu Salo kirjutab. Ja ta pahandab, õigustatult, et ajaloolased seda teemat uurida ei viitsi.
Ja see kehtib ka paljude muude asjade kohta. Eestis, paraku, on kombeks serveerida paljusid ajaloosündmusi emotsionaalselt pinnalt, lahmivalt, turumuti tasemelt. Sellelt tasemelt, millega oldi harjunud nõuka ajal sündmusi vaatama, emotsionaalne loba nõukogulikus soustis. Saamatus nimetada asju nende õigete nimedega. Tahtmatus asju põhjalikult uurida. Ja kui nõuka ajal võis seda mõista, sest olud olid "sellised", siis praegu iseenesest justkui mingit takistust pole. Ent ikkagi jätkub vana stiil.
3 kommentaari:
Veike täpsustus - Eesti ainsat piibliloo doktorit ei saa kuidagi harrastusajaloolaseks kutsuda.
Siis ta on kirjandusteadlane! Või etnograaf!
Ilmalikus mõttes on ta piiblile spetsialiseerunud ajaloolane ja teoloog.
Kiriku tähenduses piibliteadlane
Postita kommentaar