Ingrid räägib juba ausamat juttu

Väljavõte Toptopi veebist.

Ma kohe huviga lugesin, et mida Ingrid räägib seekord oma memuaarides Eve Kivi kohta. Et kas kirjutab, et Kivi pildid käisid enne avaldamist korralikult kujundaja "noa" alt läbi. Ja kirjutaski! Ja sellest ka, et see oli Eve Kivi nõudmine.

Olen ise näinud ka neid originaale, retušeerimata pilte. Ja ausalt öeldes, ega Eve neil piltidel ka hull pole, aga nahk on selline kortsus nagu vanainimesel ikka. Kroonikas tõmmati kõik kortsud muidugi kujundusprogrammis siledaks. Nii nagu ka Ingridi enda piltidel, kus kortsud kõik kadusid, põsed ja üldse keha muutusid saledamaks, kael pikemaks jne. Nagu ka sellel fotol, mis Ingridist selle loo juures. Aga ega see pole ainult Ingridi puhul nii. Kõik nn staarid käivad enne trükki minekut "noa" alt läbi. Kui vaja, siis suurendatakse rindu ja tehakse muid trikke. Tänapäeval on kõik võimalik. Ja enamasti on see fotografeeritava enda soov, näha pildi peal välja täpselt selline nagu ta soovib. Ja ilus pilt ju müüb ka paremini, selline, kus inimese keha on nö ideaalne, mis läheb peale valdavale enamikule auditooriumist. Mis sest, et sellist ideaalset inimest, ideaalse välimusega ei pruugigi üldse olemas olla. Kui ärihuvid seda nõuavad, siis ta tekitatakse.

Ingrid räägib veel, et alates Eve Kivist hakkasid Kroonikas ilmuma lood magamistoast ja seksikad poosid. Aga ma pean ausalt tunnistama, selleks tuli ikka Ingridit kõvasti töödelda. Ta on ju selline siivas, kes teeb iga vähegi paljama keha peale nägusid. Ma siis ütlesin talle, kordasin peaaegu iga päev, et rahvas tahab seksi. Ja see mõjus. Kuigi lõpupoole vajus asi ära ja ma ei viitsinud eriti peale käia ka. Kaua sa ikka jahud. Inimest ikka ei muuda. Või kasvatust. Ingrid on saanud korraliku nõuka aegse kasvatuse, olnud tubli oktoobrilaps, pioneer ja komnoor. Võõrast paljast keha polnud näinud, ja ise häbenes oma keha. Nagu ta ise ütles, seksistseene kuskil tema nooruses ei näidatud. Nõuka filmides saadeti ainult põsesuudlusi. Lõuna-Eestis Soome-TVd ei näinud, Emmanuelle'i ega muid sarnaseid filme, mis on Põhja-Eesti kultuuriruumi kahtlemata suuresti mõjutanud. Samuti inimeste ellusuhtumist ja maailmavaadet.

Ja mis veel Ingridi mälestustest välja tuleb, Eve Kivi ihkas endale sellist meest, keda Ingrid just ei sallinud. Kui Eve Kivi ihkas meest, kes "tõstaks MIND kätele ja loobuks MINU pärast tühjast-tähjast. Selline arutu töörügamine kahjustab ju tundeid!", kui Kivi arvates on Eestis mehele tähtsad vaid tema positsioon ja töö, siis Ingrid, vastupidi, imetles mehi, kes olid tähtsa positsiooniga ja töönarkomaanid. Ja kellel siis on palju raha. Mille eest saab osta hästi palju ilusaid asju. Neid mehi, kes naist kätel kannavad ja kes on nõus naise nimel paljust loobuma, pidas Ingrid labasteks jobudeks. Eks ta nii on, eesti mees on selline, millise naised tast kujundavad. Ja eesti naine tahab omale rikast ja töökat meest. Töönarkomaani, kes rabab hommikust õhtuni, ilma pausideta. Kes saab kõva töö eest palju raha ja suudab osta palju asju. Kes ei peagi kodus palju passima, sest kodune mees tahab ju kohe seksida. Ja eesti naine eriti seksida ei taha. Või kui, siis rohkem moepärast, lapse saamiseks või nii, sest ilma lasteta naist vaadatakse jälle imelikult. Ja muud peale seksi eesti naine koos mehega teha ei oskagi.

Ingridi ideaalne mees oleks olnud selline, kes oleks olnud tähtsal positsioonil, viibinud kodus vaid ühe päeva kuus, aga siis toonud koju kamaluga asju ja kingitusi, ning raha. Raha siis naisele vähemalt 30 000 krooni kuus, mis kulub juuksuri, meigi, solaariumi, maniküüri, pediküüri ja riiete peale. Kes siis oleks võimaldanud naisele umbes 300 m2 tutt-uue maja eksklusiivses Tallinna linnaosas, mere ääres, punase sportauto, silikoonrinnad, maani naaritsakasuka, teemantsõrmuse ja viinud naise kaks korda aastas reisile. Rohkem polekski vaja olnud.