Jürgen Ligi ja tema armuke Katja Ljubobratets viimaste Riigikogu valimiste ajal, kujutis Eesti Ekspressist.
Sest kohe läheb mäsuks. Valimisvõitlus on alanud. Muhe onu Villu on maadevahetuse pärast kohtu all koos oma sõpside Tarmo Silla ja Aivo Pärnaga, aga Reformierakonna maadevahetustest vaikib reformisõbralik meedia eesotsas Andrus Ansipi sõbra Mart Kadastiku poolt kureeritava Postimehega kiivalt. IRL-isõbralik Hans H Luik korra üritas reformitehingutele tähelepanu tõmmata, aga see ei jäänud karistuseta - reformisõbralik Kadastik ja co tõmbas seepeale tanki Luige sõbra Kilgi. Täitsa põnev kohe, kes järgmisena tanki tõmmatakse. Ehk oli Kilgi peedistamine hoiatuseks Luigele: et vaata ette, sõber, järgmine oled... SINA!
Kuid see on vaid osa uppuva Reformierakonna päästeplaanist. Juba tükimat aega on ka meie postkasti siin Rakveres risustatud Reformierakonna parteilehe Eesti Teatajaga, kus üritatakse iga hinna eest Lääne-Virumaa elanikele mett moka peale määrida. Üllitis ise on halligav, ei sõnagi reformiarmukestest, Rein Langi voodisoojendajast Kairi Õunast ning Jürgen Ligi voodisoojendajast Katja Ljubobratetsist! Oleks ikka oodanud, et Kairi ja Katja poseeriks reformilehes alasti, vaid päkapikumüts peas. Ja Reinu ja Jürgeni seaduslikud naised Ulvi ja Kaja võinuks (et neilgi tegevust oleks) kumbki oma piparkoogiretsepte tutvustada. Siis olnuks muidu mõttetul lehel mingitki sisu ja eesmärki.
Sõjardlik IRL ei jää Reformist kaugele maha. Nimelt on nüüd ka nemad toppinud Postimehe vahele omaenda häälekandja "Eesti eest!". Juttu on seal sellest, kuidas Gruusia sõda oli ikka hirmtarvilik, ja kuidas Edgar Savisaar on ikkagist väga paha. Ehk: ei midagi uut seega. Mängitakse sellele samale vanale vene kaardile. Äratatakse siiani alaväärsuskompleksi põdevas orjarahvas needsamad vanad hirmud. Kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Aga kui kaua võib sõjaks valmistuda? Kas ei aita juba? Kas ei võiks juba naabritega rahumeelselt koos eksisteerida ning koostööd teha? Sõjaks valmistumine on üks mõttetumaid, inimest nii hingeliselt kui füüsiliselt laastavamaid tegevusi üldse, ent sellest hoolimata tahab IRL teha sellest oma peamise häälepüüdja.
Patriootiline saab aga olla ka oma naabritele vastandumata, neis häid külgi nähes ning koostöövõimalusi otsides. Püüdkem kasvõi korraks mõelda: "Venelane ei olegi nii halb". Kui oleme seda mõelda suutnud, siis võiks katsuda mõelda: "Venelane on täitsa ok". Edasijõudnud võiks aga juba proovida kõva häälega välja öelda: "Venelane on täitsa tore". Ja ega sellise mõtte mõtlemiseks ja selliste sõnade välja ütlemiseks ei pea tingimata olema Edgari-toetaja. Miks ei võiks niimoodi mõelda ja sääraseid sõnu öelda täiesti normaalne eesti inimene, kes saab aru, et naaberriigi kallal tüli norida on niisama rumal kui oma naabrit kiusata. Ka siin kehtib lihtne tõde: kui sulle siin ei meeldi, siis koli mujale. Ehk siis need eestlased, kes leiavad, et Venemaa on parandamatult halb ning tema kõrval on ebameeldiv elada, võiksid oma suud lukku panna ning mõnda teise riiki kolida. Antarktika on näiteks üsna vähe asustatud.
Mina panustan järgmistel valimistel erakonnale, kes ei taha mitte sõda, vaid rahu. Eelkõige rahu naabritega. Ja kes ei muuda ühiskonda mitte konservatiivsemaks, vaid liberaalsemaks. Ehk siis on ütlematagi selge, et ma ei poolda kohustuslikku religiooniõpetust ning abordi keelustamist. Samuti leian, et kuna Reformierakond on eesti majanduse sedavõrd perse keeranud, et selle turgutamiseks läheb tarvis mitu head aastat, siis senisel viisil enam edasi minna ei saa. Ehk siis: kui tahate, et midagigi muutuks, siis on vaja järsku muutust. Järsk muutus saab aga toimuda vaid siis, kui kinga saab erakond, mis on seninägematut populaarsust nautides ülbeks läinud. Ja kogunisti sedavõrd ülbeks, et ta ei pelga oma võimu säilitamiseks mistahes vahendit, kuitahes ebaeetilist, käiku lasta. Muide, säärane ülbus ning säärane mõjuvõim meedia üle saavad võimalikuks vaid siis, kui erakond on nii kaua võimul.
Anname Reformierakonnale kinga - see on ainus võimalus. Ainus võimalus, mis hoiab ära uue vaikiva ajastu tekke. Juba praegu ei lasta Tartus, Reformierakonna kantsis poliitilistel oponentidel mitte midagi ette võtta. Kui Reformierakonnal õnnestub ka teistel kohalikes omavalitsustes valimised võita, siis läheb nõnda ka mujal. Hästi läheb vaid kohalikul kunnil, kelleks on Tartus Neinar Seli, ning teised, kes tahavad, et neil kah kuidagigi läheks, peavad siis sellele kunnile andamit maksta. Kui ei maksta, siis süüakse sind linnast välja. Nagu juhtus minu ja Innoga. See on 21. sajandi alguse Eesti Vabariigi reaalsus - mitte ainult need üksikud õnnetud reiljanid ja parbused, kellega üritatakse iseloomustada tervet Rahvaliitu ja tervet Keskerakonda.
Korruptsiooni on kindlasti kõikides erakonades. Parteid on suured ja küllap keegi kuskil ikka miskit tasku pistab. Ainuke asi on see, et sellal, kui Reformi kontrolli all olevas meedias tiritakse halastamatult päevavalgele Rahvaliidu, Keskerakonna ja isegi IRL-i mehe Rein Kilgi patud, siis Reformierakonna pattudest vaikitakse. Kui keegi kuskil miskit iitsatada üritab, siis sellel pannakse kiirelt suu kinni.
Minu meelest on see ohu märk. Ja märk sellest, et oma võimust kümne küünega kinni hoidev Reformierakond on korrumpeerunum kui kõik teised erakonnad kokku.
7 kommentaari:
Vaatasin tuulepealset maad ja mõtlesin: kas tõesti enamik eestlastest samastab end tänapäeval nendega, kes esimese paugu peale maalt jalga lasevad? Kuidas sai olla sel ilusal-helgel esimesel eesti ajal nii palju kibestunud inimesi, kes venelastega agarasti koostööd tegid? Kas meie suurima valijaskonnaga ja suurima liikmeskonnaga parteide pikaaegne ja avalik öördamine on vene võimu instseneeritud, hoidmaks pidevalt pinge all suurt hulka nördinud ja vaikima sunnitud inimesi, kes ainult ootavad võimalust kätte maksta?
Eesti traagika on see, et demokraatlikud kogemused ja traditsioonid on väga nõrgad. Mistõttu tahab see riigirong mingi aja järel vajuda vanadesse, äraproovitud, kindlatesse autoritaarsetesse rööbastesse, nagu ka näiteks Venemaal. Surve on väga tugev. Inimesed, kes on end ühiskonnas paika sättinud, kardavad demokraatlikule korrale omaseid muutusi, mistõttu nad on valmis flirtima autoritaarsusega. Eestis ja ka Venemaal puudub, või on väga nõrk see sõltumatu eliit, kes suudaks sellistele suundumustele vastu seista. Pätsu aja ülistamine näitab, et autoritaarsust peetakse tugevuseks, ka praeguses Eestis on üha enam juurdmas autoritaarne mõtteviis. Üha enam räägitakse tugeva keskvõimu, karmi käe vajadusest, mis siis peaks justkui aitama vastu seista Vene võimalikule agressioonile. Tundub, et Eesti on valmis alustama sõda Venemaaga isegi siis, kui Euroopa Liit seda ei soovi. Selline mõtteviis on kahtlemata kasulik Venemaale. Nagu näitas Gruusia sõda, suutis üks autoritaarne grusiin tegutseda väga edukalt Venemaa huvides, kuigi väitis hoopis vastupidist.
Sama kehtib Venemaa kohta, kus ei räägita NSVLiidust, mida peetakse selgelt ummikteeks, vaid vanast, tsaariaegsest Venemaast, mida idealiseeritakse. Mis oli samuti autoritaarne. Putinit võrreldakse Peeter I-ga, kes oli üks autoritaarsemaid Vene valitsejaid. Peeter I kiidetakse, tuuakse eeskujuks, isegi Eestis, näiteks meenub üks selline artikkel Raivo Järvilt. Eesti läks just Peeter I valitsemisajal selle vana Venemaa koosseisu. Ilmselt sealt tuleb ka ideoloogiline baas Eestiga tülinorimiseks.
Mis veel torkab silma, nii Eestist kui Venemaalt on lahkunud või lahkumas paljud sellised inimesed, kes võiksid olla see sõltumatu eliit, kes uudab autoritaarsusele vastu panna. Selliseid lahkumisi pigem soositakse, stiilis: mine ära jah, kui ei meeldi. Ja kohale jääb siis üha enam autoritaarsust pooldavaid inimesi. Kes siis teine teisel pool piiri end üles kütavad. Kuni leitakse põhjus sõjaliseks konfliktiks.
Kuna selles postituses on juttu meie n.ö. liidritest siis lubagem mul kirjutada loo kuis see sama värk käib Iiri liidritega.
Banking on leadership
It has been 10 weeks since the "appalling vista" emerged concerning the state of the country´s banks.The Government stepped forward with its guarantee and this was supposed to go a long way towards lifting the siege.It can be said that while a run on the banks was prevented,a credit famine has since taken grip,and it is bringing small-and medium-sized
businesses to their knees.
At the weekend,the Government issued some sketchy proposals on a Euro 10bn recapitalization plan to rescue the banks once more.The move has been variosly criticised for being too vague and too small to make a significant impact.
Credit ratings agency Standard & Poor´s gave it verdict yesterday when it said that it will maintain its negative rating on Irish banks pending the release of further hard information on the recapitalisation scheme.
And therein lies the rub.
This Government has created the appearance of movement for months but we have seen no meaningful action.Thus events have taken on a drift and drag aspect.A sence of crisis has deepened for the want of the stamp of leadership.
The general view is that the banks have presided over a set of disastrous decisions that have plunged them into uncarted waters.
Mr Cowen has characterised it as a perfect storm.They are exposed to Euro 300bn in dubius debt and their collective value has diminished to barely more than Euro 3bn from valuation of about Euro57bn.The whiphand is therefore with Government.
So why has there not been some accountability?
We need to see some finality.It is not acceptable for senior banker to claim,as one did yesterday,that they are lending record amounts.It is just that they are attaching more conditions.
This kind of Jesuitical claptrap has been used to screen the public from what is really happening.The banks were on a fool´s run, lending money wildly.It is critical now that Mr Cowen demands some heads on a plate and puts an end to this brash arrogance.
He must demand that money be made available and that the credit noose be loosened.He must also insist that bad depts are written off so a full diagnosis can be made,and only then must a full recapitalisation be funded.
As Davy economist Rossa White said yesterday:"The Central Bank cannot slash interest rates,print money,and devalue the currency in an orderly fashion so the next best thing is to keep the credit tap turned on."
Recapitalisation makes that possible.If mergers or closures are the price the banks must pay for their profligacy then so be it.
But the triage period has gone on for long enough.
Järgneb...
Band-Aids and cuts
The Taoiseach told the "social partners" yesterday that we are living at 2009 spending levels with the resources of 2005.This is hardly encouraging considering he was in charge of budgeting.
The same day the HSE announced plans for revamping A&E services and other measures to save Euro 520m.It would appear that MrCowen and the HSE both have the same problem.They have been running things beyond budget for a long time.
When the health boards were subsumed into the belly of the HSE,a bloated,multiheaded beast was created.But there were no
lay-offs.
Now we are told that A&E services are to be reformed.If there is wastage people will be happy to see it cut.But there is grave worry that once more people at the frontline will suffer while harder decisions-namely cutting the huge administration bill within the HSE will be avoided.
Mr Cowen is looking for ideas on where to save.To begin with,he might consider suspending benchmarking and stalling public service pay.
Pepople are willing to take pain if they believe that there is a long-term plan to correct the situation.
At the moment there is no evidence of such a plan.What we have been offered instead is a series of shadowy proposals which seem to evaporate almost as soon as they are aired.
We hear that there is a "Plan for Economic Renewal." If we have to wait much longer we may see a plan to address the problems of 2009 delivered in 2020.
"seltsimehed lendurid" hmh.
Selle all peaks olema paslik teatada,et Iirimaal võeti kasutusele elektri mootori jõul sõitvad kaubikud,igavesed suured teised-Fordid.
www.smithelectricvehicles.com
reformierakond on eesti majanduse persse keeranud... reformierakond on terve maailma majanduse persse keeranud. sedasi vist tahtsite kirjutada.
ma ei saa aru inimesestest, kes ikka veel ei saa aru, et maailmas toimuv ei jäta meid puudutamata. ja meie ei ole süüdi, et terve maailma majandus on kriisis. kui väga ka ei tahaks, et kõik halvad asjad oleks reformikate süü, ei saa neid nii võimsaks ikkagi pidada, et nad terve maailma majanduse persse keerasid.
...oma võimust kümne küünega kinni hoidev Reformierakond on korrumpeerunum kui kõik teised erakonnad kokku - selle lühikese lausekatkega on kõik ülimalt hästi kokku võetud.
Sattusin siia juhuslikult ja leidsin täpselt oma mõtted. Päris hea leid. Ausalt.
Postita kommentaar