Kas ka sina kuulud Club Med-i?

Ameerika Elle värske number nimetab Club Med-i liikmeiks inimesi, kes ravitsevad oma kõikvõimalikke ihu- ja hingehädasid kiire tretiga arsti või apteekri juurde, kus lasevad omale terve posu erivärvilisi pille välja kirjutada ning neelavad neid siis püüdlikult. Oma süü on siin muidugi ka aktiivsetel drug pusher'itel ehk arstidel, kellest on, nagu Elle tõdeb, saanud ravimifirmade müügimehed. Prozac, Xanax, Effexor, Wellbutrin, Zoloft, Luvox, Lexapro, Adderall, Paxil, Serzone, Ritalin, Celexa - need on ainuüksi depressioonivastased rohud, mida arstid üle maailma oma klientidele pähe määrivad.

Loo autor tegi eksperimendi ning läks oma perearsti juurde. Kurtis, et tal on paha olla, et on väsinud ega suuda keskenduda. Depressioon, tõdes arst lakooniliselt, vaevumata teda isegi läbi vaatama, ning kirjutas välja antidepressandi.

Algul tundis eksperimenteerija end hästi. Magas paremini, ei karjunud nii palju mehe ja laste peale. Aga mida aeg edasi, seda enam süvenes tas tunne, et ta nagu ei elakski päriselt, vaid vaatas oma elu kõrvalt, nagu filmis. Tas polnud enam seda rahutukstegevat ärevust, mis teda varem öösel ärkama ning segavaid mõtteid mõtlema sundis, aga polnud ka midagi muud. Polnud kurbust, polnud rõõmu - oli vaid ükskõiksus. Kõige vastu. Tasakaalukas liikumine surma poole.

Loo autor otsustas rohud ära jätta. See oli raske, kuna antidepressantidest loobumisega kaasnevad kõrvalnähud nagu järsud meeleolumuutused, aga ta kinnitab, et asi oli seda väärt. Elu ei ole nimelt haigus, mille vastu tuleks otsida rohtu. See on normaalne, kui sa oled vahepeal ülemäära kurb või ülemäära rõõmus. Kes üldse ütleb, mis on normaalne? Ega luuletaja äkiline inspiratsioon, tung öösel kell kolm pastakas haarata ning midagi salvrätile kritseldada ole samuti normaalne, aga kas neile peaks seepärast sundkorras Prozac'i suhu toppima?

Autor räägib lõpetuseks ühe loo oma heast sõbrannast, keda ta üritas samuti eksperimenteerimise ajal ravimiusku pöörata. Sõbranna oli nimelt depressioonis, kannatas paranoiade all, tal olid sagedased paanikahood ning üksvahe oli ta säärases madalseisus, et keeldus voodist välja tulema. Mida sellisel juhul teha? Prozac! hüüaks arvatavasti (vähemasti eesti) arstide vägi kui ühest suust. See naine läks arsti juurde ja arst diagnoosis tal bipolaarse häire (teate küll, see maania-eufooria vaheldumine) ning kirjutas välja antidepressandi, mille kõrvalmõjudena tal tekkisid hallukad ning lihasvärinad. Hirmunud patsient otsustas rohud ära jätta ning hakkas hoopis uurima, mida ta saaks teha oma söömisharjumuste parandamiseks. Ta avastas üsna ruttu, et asi, mis teda tegelikult vaevab, ei ole mitte depressioon, vaid gluteenitalumatus, mis ei olnud põhjustanud mitte ainult meeleolumuutusi, vaid ka keskendumishäireid ning kõhupuhitust.

Vat siis nii. Siit moraal - ära usu kõike, mida arstid sulle räägivad. Eestis räägitakse gluteeni- ja laktoositalumatusest endiselt häbiväärselt vähe. Sel on muidugi ka oma põhjus - selle häda vastu ei ole nimelt muud rohtu kui kõigi teravilja- (nisu, rukis, kaer, oder) ning piimatoodete menüüst välja jätmine. Kalleid rohtusid arstid, ravimifirmade müügimehed, sel puhul välja kirjutada ei saa. Ära võib jääda nii mõnigi ravimifirma poolt eduka müügitöö eest välja tehtud preemiareis Kanaaria saarile või Egiptimaale.

Lõpetaks loo autori sõnadega, mida ei hakkagi tõlkima: "Stopping the drug has allowed me to feel things i surely wouldn't have felt on it: to see situations and people differently and make changes accordingly. And yes, sometimes now, as before Celexa, i talk too fast, sleep too little and care too much - especially during weeks when i don't have time to take care of myself. But that's okay, at least for the moment. It's only life, after all, with all its stresses and emotions, its agonies and ecstasies. Life - perhaps - as it was meant to be lived".

Ehk ongi elu ja selle erinevate emotsioonide, agoonia ja ekstaasi vastu rohu otsimine omalaadne enesetapp, võimalus astuda välja, ilma et astuks tegelikult välja? Aga kas sellisel juhul ei oleks targem arstida mitte valu, vaid seda, mis seda valu põhjustab? Tulla ära töölt, mis enam naudingut ei paku, ning minna ära elukaaslase juurest, keda enam ei armasta?