esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Oh ma vaene prokurörikene


Irja prokurörina oma põhilisel tööpostil, Tallinna Liivalaia tänava kohtumaja kohtusaalis. Kujutis ajakirja Stiil 2002. aasta juulinumbri persooniloost.

Kui ma 2000nda aasta hilissuvel Wismari tänava Riigiprokuratuuri jõudsin, oli abiprokuröride eksami suuline voor juba alanud. Ja ukse taga pabistas hulk noori abiprokuröriks soovijaid, kõik plikad. Kõik olid jubedasti närvis. Kes eksamisaalist välja tulid, olid näost punased ja kokutasid, et komisjon küsib väga raskeid küsimusi ja on üldse hästi tige. Mul oli suht suva, kas mind abiprokuröriks võetakse või mitte. Olin kriminaalkoodeksi läbi lehitsenud ja mõelnud, et küll ma midagi ikka välja mõtlen, kui küsitakse.

Kui tuli minu kord, siis astusin julgelt sisse. Mulle vaatas otsa kamp rangeilmelisi juriste. Naeratasin siis nii sõbralikult kui oskasin ning nemad naeratasid mulle kohmetult vastu. Ja hakkasid küsimusi küsima. Legendaarne prokurör Heino Tõnismägi pani mulle südamele, et kurjategijatele ei tohi kaasa tunda. Miks, küsisin mina. Aga seepärast, vastas Tõnismägi mõneti üllatunult, et nemad on oma tee ise valinud. Eksamikomisjoni esimees, tollane peaprokurör Raivo Sepp uuris mu ankeeti ja tähendas, et mul on sinna kirjutatud, et ma olen luuletaja. Jah? ütlesin ma ärevalt. Noh, loe siis mõni oma luuletus ka ette, ütles tema, nagu oleks esitanud väljakutse. Suutsin hädaga meenutada kaht salmi oma luuletusest Kolja. See läks sedasi:

Tudub kooljanäoga Kolja
küljetsi kesk valget lund
keegi tal ei anna sooja
ega valva tema und
lumehelbeneitsikesed
õhulised sulajad
šampust oksendavad pähe
talle purjus jumalad...

Hiljem, kui me Raivoga juba head sõbrad olime ning kord Cafe Anglais's filosofeerisime, siis tunnistas Raivo, et prokuratuuri oleks tegelikult väga loomingulisi inimesi tarvis. Et nad justkui tasakaalustaks neid, kes pole nii... loomingulised. Ma olin siis juba teinud otsuse, et tulen sealt ära. Sinna jääda olnuks minu jaoks liiga suur ohver, sest ma tahtsin ikkagi kirjutada. Raivol oli kahju, et ma ära lähen, aga ta ütles, et mõistab mind.

Nüüd, kus vaatan, kuidas prokuratuur end kriminaalasi kriminaalasja järel häbistab, tekib mul küsimus, et kas need inimesed, need riigiprokurörid, kelle süüdistada antakse riigi ja inimeste jaoks kõige olulisemad asjad, on ikka oma ametisse kõige sobivamad. Mäletan Triin Bergmanni, kes äsja Pronksöö mässuliste süüdistamisega haledalt läbi kukkus ning ilmselt ka Villu Reiljani-Tarmo Silla süüdistamisega haledalt läbi kukub, kui üht halli, ent agarat hiirekest, kes oli sel sügisel, kui ma Väike-Karja tänava halli majja tööle läksin, veel referent. Ja jooksis mööda maja surmtõsise näoga ringi, paksud toimikud kaenla all. Ta oli selline tuim ja emotsioonitu, kuigi väga püüdlik. Nagu hall tinasõdur, kes oskas marssida, aga ei teadnud, miks ta marsib. Ma ausalt öeldes imestasin väga, kui lugesin, et temast on saanud riigiprokurör.

Teine selline tuim ning emotsioonitu tegelane oli Laura Vaik, kes sai 2000nda aasta sügisel nagu minagi abiprokuröriks. Kord istusime koos Liivalaia tänava kohtumaja kohvikus. Tuli juttu sellest, mis vabal ajal teha armastame. Ma küsisin Lauralt, mis talle teha meeldib. Trenni, vastas ta kivistunud ilmel. Ma ei mäleta, et ta oleks sel ajal, mil me koos töötasime, kordagi südamest naernud. Ka Laura Vaigu kuulsaim keiss, kus ta üritas ärimees Ernesto Preatonit vangimajja saata, lõppes haleda läbikukkumisega.

Hans H Luige paipoiss Steven-Hristo Evestus, kes luges Luige vastased rünnakud tõendatuks pelgalt sellega, et kohtualust Marek Võrku nähti Prisma peremarketis pudeleid ostmas, ootab jaanuaris ilmselt samuti kibe pettumine.

Ses agaruses, millega prokuratuur tõendamata ning pooltõendatud kriminaalasju kohtusse saadab ning siis rahva arvamust ajalehes lamendi löömisega enda kasuks katsub käänata, on midagi kummalist. Võtame või Anna-Maria Galojani asja. Kogenud prokurör Kristel Siitam-Nyiri pidas millegipärast tarvilikuks uurimisjärgus olevat asja Postimehe ajakirjanikule kommenteerida. Seda hoolimata asjaolust, et Anna-Mariale pole isegi mitte süüdistust esitatud.

Pole sugugi võimatu, et kriminaalasjades lekitavad ajakirjandusele infot mitte paljukirutud kaitsjad, kelle ligipääsu toimikutele nüüd piirama hakata tahetakse, vaid "lugupeetud" prokurörid ise. Kuna suur osa neist on kohtuvaidlustes küündimatud ning tõendamises tumbajumbad, siis neil on vaja vähemasti mingit edumaad advokaatide ees. Ja seda edumaad on võimalik tekitada avalikkuse arvamust süüdistatava kahjuks pöörates. Ajakirjandus osaleb ses protsessis meelsasti, sest prokurör annab erinevalt advokaadist ajakirjanikule infot ning ajakirjanikul on loo kirjutamiseks infot vaja. Nii sünnivadki artiklid "pronksiöö ninameestest", "kelm Haavelist", "varas Galojanist", "süütaja Võrgust" ning "altkäemaksuvõtja Parbusest". See on ajakirjaniku ja prokuröri kahepoolne kasulik tradeoff: ajakirjanik saab info ja loo ning prokurör ühiskondliku hukkamõistu, mis annab talle kohtus kaitsja ees pisukese edumaa.

Iga kord ei pruugi mõistagi ka sest edumaast kasu olla. Enne pronksipoiste protsessi põrutas ju ajakirjandus kuis jaksas, tituleeris neid oma meelsust avaldanud mehi kõikvõimalike hüüdnimedega, aga ikkagi tuli õigeksmõistev otsus. Peaprokurör Norman Aas ütles küll, et uurimine oli kvaliteetne, aga prokuratuur on kõigest hoolimata näoli pasas. Jälle.

Ma arvan, et on ülim aeg hakata mõtlema ka prokuröride kvaliteedikontrollile. Ja sellele, kas riigiprokuratuuris ikkagi peaks töötama inimene, kes ei saa juba mitmendat korda süüdistamisega hakkama. Muidugi, ega prokurör Bergmann ei ole üksi süüdi. Ajakirjandus tagus kah kõvasti trummi ning küttis sedasi prokuröri lootused üles. Niisamuti peaminister Ansip, kes lubas, et Reva, Linter, Sirõk ja Klenski saavad kõva karistuse. Nüüd on muidugi Ansipil suu vett täis, tema kui üks põhiässitaja kohtuotsust ei kommenteeri.

Loominguline inimene ei oleks muidugi sellise asjaga üldse kohtusse läinud. Sest loominguline inimene oleks mõistnud, et see, millega pronksipunt hakkama sai, ei olnud mitte massirahutuste organiseerimine, vaid veidi ülekäte läinud meeleavaldus. Oma veendumuste väljendamine, mis kasvas üle massirahutuseks. Aga selles, mis järgnes, ei saa süüdistada neid nelja meest.

Kõigeks on oma aeg, öeldakse Kohtumõistjate raamatus. Prokuratuur, sul on aeg järelemõtlemiseks.

P.S. Inno arvas, et ma võiksin lahti kirjutada, mis tööd teevad abiprokurör (nüüd prokuröri abi) ning prokurör ja mis vahe neil on. Teen seda. Abiprokurör on (tavaliselt noor ning alles tööle tulnud) prokurör, kes pole veel teinud prokuröri eksamit. Töö sisu on sama, prokuröri abi käib nagu prokurörgi istungitel, alustab, peatab ja lõpetab menetlusi, vastab kaebustele, kamandab uurijaid. Prokuröri abi ei ole prokuröri sekretär, prokuröri sekretär on referent.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aga näiteks kui Irja ühel päeval otsustab, et tahab uuesti prokuröriks hakata või näiteks kohtunikuks kandideerida, kui suur on tõenäosus, et tal see õnnestub? Kas leidub neid agaraid/kättemaksuhimulisi/kartlikke otsustajaid, kes ütlevad Irjale EI?

Irja ütles ...

Võin kinnitada, et säärast soovi mul küll ei tule. Küll võiks uuesti prokuröriks hakata ning prokuratuuri kaduva au päästa justiitsministeeriumi asekantsler Martin Hirvoja, kes oli kunagi väga hea prokurör. Martin, mõtle järele!

Anonüümne ütles ...

jama on selles et nii vähe kohtu alla aeti ja just need nukud,aga mitte nende juhid.tegemist oli väga massivse kihutustööga,mida telekast näha võis.nimelt panin mina tähele,et paar nädalat peale pronksvärki ja pikka aega veel peale seda loeti kaamerasse inimkilbile delegeeritud texte.st.mingi narkar sergei tabati kesklinnast pollari poolt,tv filmis ja ta karjus tavalise texti -uberi kamera nahhui! asemel hoopis,filmige jah,kust riigist olete,euroopast,venemaalt,vaadake mis rahumeelsete meeleavaldajatega/vähemustega tehakse siin eestis!,seda tegi suvaline narkar,kust ta oskas kui ta ei saand aru mis kanal on kanal2,ta tvd ei jälgi,keegi oli neid kõiki instrueerind võibolla isegi pabereid jaganud kuidas käituda tv võtte ajal,järgimine asi oli et sotsiaaltöötajad rääkisid et narkomaanid kekkasid et 9mail pidi tasuta mingi uut kangemat kraamis saama,nn.proovix.need narkarid arvatavasti kõige rohkem välja ladusidki sest ei saand midagi aru kellele ja mida rääkida!?

siis veel tehniliselt keeruline lahendus-tuututamine ja lisaseadmete(pollari väitel identsed-st.ühest kohast pärit) panemine autodele.

dozooride sõbrad on erusõjaväelased,see värdjas saab linnaviletsusest pappi oma ürituste korraldamisex-

http://photofile.ru/users/relvavendlus/

http://photofile.ru/users/relvavendlus/video/



http://photofile.ru/users/relvavendlus/3481118/


vot nii on mida uurida.te peax blogis ajalugu tegema nagu kiilase looga ja tõe paljastama.