Järjejutt-satiir advokaat Tiina-Mare Hiobist, 2/100

Hoiatus! Nõrganärvilistele mitte soovitatav. Tegemist on ilukirjandusega, täpsemalt žanriga kirjandusest, mille autoril on vaba voli nii ekspluateerida reaalsust kui asju välja mõelda. Kui mõni isik end sest loost ära tunneb, siis seda ei saa käsitada kuidagi teisiti kui tema on enda haige fantaasia viljana.

Kindlasti põlete juba kannatamatusest saada teada, mis siis ikkagi oli selle noore ja rumala meesadvokaadi nimi, kelle advokatuuris ka emalenduriks hüütav (selle hüüdnime pani talle advokatuuri naljahammas Andres Past) Tiina-Mare endaga seakintsu sööma meelitas. Hüva, mis ma ikka teid piinan, seda õnnetut hinge teatakse kui Maksim Greinomani. Maksim oli nimelt olnud pikka aega ära kodumaa pinna päält ning naasnud just äsja õpingutelt Inglismaalt, kuulsusrikkast Liverpooli ülikoolist, kus ta tudeeris filosoofiat. "Kõik naised on ilusad," ütles Maksim teistele noortele meesadvokaatidele, kui nood teda Tiina-Mare Hiobi eest hoiatasid, ning lisas siis veel igaks juhuks, et mitte anda vastaspoolele võimalust oma väidet küsimärgi alla asetada: "Hmm, või siis ka mitte...".

Nüüd istus too Maksim, keda kolleegid ka Maksimka-Nalivkaks hüüdsid (kuna Maksim ei sülitanud just ülearu sagedasti viinatopsi põhja) igatahes tolle emalenduri lauas ning püüdis viisakas olla. Tiina-Mare Hiob sõi isukalt seapraadi, kusjuures jättes täielikult puutumata selle taise osa ning mekkides vaid pekki. Ta suurnurgist voolas rasva. Tiina ohkas õnnelikult.

"Oehh, hea kohe, kui saab süüa. Ja sina, Maksim, sa oled nii kõhn. Tule, istu mu põlve peale, ma annan sulle oma seapraadi maitsta!"

"Eee, tänan pakkumast, aga e-ei," kokutas Maksimka-Nalivka näost punaseks minnes. Alles nüüd hakkas vaene noormees mõistma, millise ohu sisse ta oli sattunud, kui polnud õigel ajal jalgu alla võtnud. See naine hirmutas teda, sest meenutas talle seda paksu tädi filmist "Siin me oleme", kes ronis lakka ja ei saanud sealt enam alla ning keda teised pidid sealt pärast välja sikutama. Lapsepõlves oli ta seda stseeni vaadates alati püksi pissinud ning alates puberteedist tekkis tal lihavate naiste ligiduses nahale koletu nõgeslööve, mida tuli sageli kratsida nädalaid. Maksim tundis, kuidas ta otsaesine kattub külma higiga ning kuidas ta üle kogu keha sügelema hakkab.

"Vab-bandage," ütles ta hammaste plagisedes ning katsus tõusta.

"Äh, ära ole nii tagasihoidlik!" mõmises Tiina-Mare Hiob, suu seapekki täis. "Ma ütlesin, et istu põlvele!"

Hirmuäratavalt lihav valge kämmal sirutus Maksimka järele, krabas juba ta kõhna käsivart... Maksimka sulges silmad ning luges mõttes palve, mille talle oli õpetanud tema õigeusklik vanaema... Ta oli valmis kõigeks, kõigeks...

Ja kes teab, mis oleks juhtunud vaese Maksimka-Nalivkaga, kui parajasti poleks juhtunud kohtumaja kohvikusse sisse astuma kohtunik Helve Särgava. Helvel oli parajasti istung ära jäänud ning ta tuli vaatama, kas leiab kedagi, kellega mõnusasti klatšijuttu ajada. Klatšijutu ajamine oli nimelt Helve üks lemmiktegevusi, peale sadomaso seksimängude, kus Helve Särgava etendas lady dominat ning tema abikaasa Juhan Särgava orja. Helvel ei õnnestunud nimelt kuidagi kodus kohtunikurollist välja tulla, ta pidi ka seal muudkui käskima ja kamandama, ning kuna ka Juhanil ei olnud midagi selle vastu, et kassnaise kostüümi riietunud Helve teda aeg-ajalt sekspoest ostetud piitsaga piitsutas, siis see oli diil, mis sobis mõlemale, ning Särgavate abielu oli juristkonna harmoonilisemaid.

"No sina ka siin, kassanäe!" hüüdis Helve, kui Tiina-Maret nägi. "Ja kesse sinuga veel kaasas on. Oi, aga see on ju üks meie tublimaid noori advokaate, Maksim Greinoman, kes saabus äsja uhkest Liverpooli ülikoolist! Väga tubli, väga tubli. Kuule, noormees, aga miks sa näost nii valge oled? Kas juhtus midagi või?" küsis kohtunikuproua osavõtlikult.

"E-ei ju-huh-tunud," kokutas Maksimka-Nalivka, endal silmad juba hägused, "töök-k-k-k-koo-oormus."

"Nojaa, ei ole teil noortel kerge," sädistas Helve ning pressis oma koguka keha Maksimka kõrvale istuma, "kui mina omal ajal..."

Maksimka sulges silmad. See on halb uni, kordas ta endale. "Halb uni, halb uni..." kordas ta masinlikult. "Ma olen kuue aastane, mängin Pollaga ja vanaema teeb pannkooke" (kui ta meenutas helgeid aegu lapsepõlvest, siis tal hakkas alati kergem).

Korraga läks kogu kohtusaal pimedaks ning hakkas kõlama muusika filmist "Ooperifantoom". Maksim minestas. Ta tajus ähmaselt, kuidas kellegi tugevad käed tast haarasid ning teda kuhugile kaasa lohistasid. Maksim otsustas, et kõige parem on teeselda surnut - to die, to sleep!

Kui ta uuesti teadvusele tuli, tundsid ta ninasõõrmed taas vänget seaprae haisu.

/järjejutt-satiir jätkub!/