On meie vahel sõda...

... kodusõjas surma ei saa, pean taanduma.

Nõnda ütleb tuntud laulusalm, kunagise megatähe Singer Vingeri, varasema nimega Turisti, või Päratrusti repertuaarist.

Umbes selliselt võib praegu kirjeldada ka Eestit valitseva kliki ja rahva omavahelist läbisaamist. Rindejoon on Stenbocki maja, kus ajakirjanikud käivad aeg-ajalt teateid kogumas. Sisuliselt käib sõda valitsuse ja rahva vahel, ning rahvas peaks siis olema selles kodusõjas see targem, kes annab järele, kes taandub. Kes ei küsi, miks tehakse nii nagu tehakse, vaid allub kuulekalt valitsuse diktaadile. Kui ON VAJA kärpida 8 miljardit, siis kärbitakse 8. Kui vaja 10, siis 10. Nimetage vaid number! Ja küsimustele, et kust tuleb see 10, või ehk oleks mõistlik alandada hoopis ilmselgelt ülehinnatud krooni kurssi, kõlab vastuseks umbes selline jutt, et kõik kes räägivad kärbete vastu ja krooni kursi alandamisest, on rahvavaenlased. Ja neid vaenlasi on siis maru palju, neid on nii opositsioonipoliitikute, teadlaste kui ärimeeste hulgas. Kes siis justkui püüavad oma küsimustega riigi alustalasid lammutada.

Kust sõda alguse sai? Keeruline küsimus. Samahästi võib küsida, kust üldse saavad sõjad alguse. Või miks sõditakse. Võib ju küsida, et miks ei võinud valitsus juba sügisel normaalset eelarvet vastu võtta, kui oli näha, et majandus jahtub kiiresti ja maksualekumised kukuvad. Nagu soovitasid asjatundjad. Aga järsku oligi eesmärk ajada asi keeruliseks, sest siis saab kehtestada eriolukorra. Ja palju lihtsamalt jagada ning valitseda. Ja siis mingil hetkel lahingust võitjana välja tulla, stiilis, et HÕISAKE KÕIK: 10 miljardit sai kärbitud! Ja seda vaid loetud päevadega! Järsku see oligi eesmärk?