Kinnitage rihmad: oleme taas 90ndates!

Väljavõte Postimehe veebist.

Nonii, tööstustoodang kukkus 30%. Ja see pole kahjuks aprillinali. Valitsus võib rääkida, mida iganes, aga kukkumise numbrid on sama suured või isegi suuremad kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel. Mis tähendab, et asi on ikka VÄGA hull. Ja mingist euro tulekust ei saa siin enam rääkida, nüüd on tähtis ELLU JÄÄDA.

Ka nõuka aja lõpus rääkisid juhid, et ärge muretsege, kõik on korras, kohe-kohe saabub kommunism ja üldine õnn. Aga ega siis seda juttu keegi eriti uskunud, ei usu ka nüüd. Ja nii nagu praegu Eestis, oli ka siis ajakirjandus suht vait. Osalt tsensuuri tõttu, osalt ka hirmust. Kriisiaeg justkui paralüseerib ajakirjanduse. See on ka loomulik. Ajakirjanik on ka inimene. Tahab elada. Ja kriisist kirjutades kardab ta, et kriis muutub veel hullemaks ja seoses sellega ka tema enda elu. Sestap eelistab ta pigem vaikida. Või kirjutada lilledest ja liblikatest, Lennart Merist või millestki sellisest, edastada ainult "positiivseid" uudiseid. Kuigi, mis seal salata, kriisi ajal peaks just kriisist kirjutama, kui eesmärk on kriisist kiiresti välja jõuda. Nõuka aja lõpus ja iseseisvusaja algul tekkis palju väikseid alternatiivseid ajakirjandusväljaandeid, mis kirjeldasid elu nii nagu see on. Samu tendentse võib märgata ka nüüd, kasvõi blogide näol.

Miks Nõukogude Liit kokku varises, eks variante on mitmeid, aga üks olulistest põhjustest on nö pehme opositsiooni teke (või pigem lubamine), mis siis väljendus Leedus Sajudise ja Eestis Rahvarinde näol. Sellised liikumised tekkisid kõikjal üle N Liidu. Ja see oli ka suurim "viga" või erinevus, võrreldes Hiinaga, kus on majandust küll teatud piirkondades liberaliseeritud, aga poliitikas ei lubata valitsevale kommunistlikule parteile mingeid konkurente. Ning olukord püsib "kontrolli all". Ja rahvas ägab endiselt orjuses, kuigi välja see palju ei paista.

Aga nii nagu nõuka aja lõpus nii on ka Eesti praegu palju paremas seisus. Rahval on olemas alternatiiv, kelle poolt hääletada siis, kui rahulolematus valitseva klikiga on suur. Väike tuulutamine toob aeg-aejalt alati kasu, seda nii kodus kui kõige kõrgemal tasemel.

Üks paha asi on praegusel ajal veel, nii nagu ütleb endine politseinik Andres Anvelt Päevalehele, võib ka nüüd suureneda kuritegevus, nii nagu see juhtus 90ndate algul. Nii et naabrivalve võib taas ausse tõusta. Aga peamine küsimus on ikkagi tööhõive. Inimestele tuleb leida rakendus, olgu selleks vahendid siis sotsialistlikud või mitte. Sest paratamatult on palju selliseid inimesi, kes ise pole suutelised ettevõtet asutama. Ja neid tuleb aidata.