Astusid Reformierakonda? Oled sa lolliks läinud?

Just sedasi tahaks küsida igaühelt, kes on viimase aasta jooksul Reformierakonda astunud või kavatseb astuda. Muidugi, kel himu ükspäev erakonna poolt üle parda heidetud saada ning seista silmitsi reaalse ohuga vangi minna (nagu juhtus endise reformika Anna-Maria Galojaniga) või saada sunniviisiliselt hullarisse paigutatud (nagu juhtus samuti endise reformika, parteikaaslasi kritiseerinud Kadri Kiilasega), see lasku aga käia. Küllap on ka selliseid masohhiste, kellele isegi meeldiks vanglas või hullaris olla.

Minule ei meeldi. Ja ilmselt ei meeldi ka Mikk Saarele. Pole veel teada, et Keskerakond oleks orgunninud mõne oma liikme vanglasse või hullarisse paigutamist. Tõsi, seda on üritanud korraldada üks teine erakond ja selle erakonna koer, aga Keskerakond ise oma liikmeid kottinud pole. Mispärast sinna on mõnus ja turvaline astuda. Võid olla kindel, et ei leia end ühel heal päeval kummist seintega toast nagu Kadri Kiilas või prokuröri juurest, kus sult küsitakse, kui palju sa varastasid, kui sa ei ole tegelikult mitte kui midagi varastanud. Reformierakond on nagu paha unenägu, mis tuleb peale siis, kui sa oled enne magamaminekut kõhu punni õginud ja näed kõiksugu õudusi, mis ilmsi pähegi ei tuleks. Nagu selline, kus sa muudkui kukud ja kukud ühte lõputusse koledalt mustavasse auku ega tea, mis sind ootab, kui sa ükskord pärale peaksid jõudma. Või nagu selline, kus sa ärkad üles omaenese kirstus, aga ei saa enam välja, ükskõik kui kõvasti sa siis ka ei klopiks ja karjuks. Või nagu selline, kus sind põletatakse elusalt millegi selle eest, mida sa ei ole teinud, ja see kestab terve igaviku. Või selline, kus sa lamad halvatult maas ning su alasti kehal kõnnivad hiidsipelgad või hiidkärnkonnad või hiidprussakad, kelle arvates sa oled nende lõuna. Või selline, kus sind topitakse kotti ja uputatakse koos kuke, mao ja koeraga. Ühesõnaga - ju-hube!

Seega ma mõistan täielikult, miks Mikk Saar ei astunud Reformierakonda. Ja miks Aivar Kuusmaa ei astunud Reformierakonda. Ja miks väga paljud inimesed on viimasel ajal just Keskerakonda astuma hakanud. Keskerakond on nimelt selline mõnus ja turvaline. Veidi villane ja kergelt kohmetu, aga armas. Nagu vanaema kootud kirju sokk või vanaisa villitud mõrkjas marjavein. Ma ei tea ühtegi kurja ning kibestunud keskerakondlast, küll aga tean seesuguseid reformierakondlasi. Näiteks need, kes mul Tartusse kohvikut teha ei lasknud ja seda pean mina, ingerlane nagu olen, surmatunnini meeles. Pean meeles ja pean viha. Ei saa kohe teisiti.

Miks peaks noored astuma Reformierakonda? Mina toetasin Reformierakonda, aga mis mul sest kasu oli? Mu isa surmast polnud möödunud nädalatki, kui reformierakondlik Tartu linnavalitsus saatis mulle karmi ähvarduskirja, et olen oma Tartu majas loata ehitanud ning mul tuleb maksta trahv 18 000 krooni. Tegin kõva kisa ja Tartu reformikad jäid seepeale vait, aga see ei muuda asja. Ma ei saanud ikka Tartus mitte kui midagi ette võtta, sest Tartu linnavalitsuses võeti vastu otsus, et kuna ma hakkasin neile vastu, siis mulle ei anta edaspidi mitte ühtegi luba. Et kohvik oli mõeldud missiooniprojektina ning et seal võinuks leida tööd muidu tööturult tõrjutud vanemad tädid ja onud, oma ahnuses ogaraks läinud reformareid ei huvitanud. Miks peaks siis üks täiearuline ja ettevõtlik noor inimene Reformierakonda astuma või Reformierakonda toetama?

Minu meelest maksab toetada selliseid erakondi, mis mitte ei sülita inimeste unistustele, vaid aitavad nende teostamisele kaasa. Ja mis ei reeda sind, kui sa oled nõrk ja vajad abi. See on tegelikult väga tähtis, sest elus on nii häid kui halbu päevi. Headel päevadel saad sa ise hakkama ega vaja kellegi abi, aga halbadel, näiteks mul oli see aeg siis, kui mu isa suri, vajad sa seina, mille najale toetuda. Mitte keegi ei taha pärast kalli inimese surma linnavalitsuse ehitusjärelevalvega kirjavahetust pidada, aga mina pidin seda tegema.

Mul on üha enam tunne, et arusaam, nagu peaks igaüks vaatama, kuidas ise saab, on vildakas ning lonkab kõvasti mõlemat jalga. Just nende halbade päevade pärast, mis elus ette tulla võivad. Siis on hea, kui keegi võtab sul poomisnööri peost ning annab õngeridva asemele. Erakond võiks olla nagu hea ja hoolitsev perekond, kus sa ei pea kunagi kartma, et sind aetakse keset ööd üles ning tõstetakse välja, tänavale või pannakse rongile, mille sihtpunkti sa ei tea. Endised reformikad Anna-Maria Galojan ja Kadri Kiilas on just nimelt seesuguse rongi peale pandud ning nad ei tea ikka veel, kus nad kord maha saavad minna. Küllap on sarnane tunne ka Reformierakonna eesliinile lükatud ning seal maatasa tambitud endisel sotsiaalministril Maret Maripuul, kes jääb alatiseks meelde kurvana, igavene nutuvõru suu ümber. Temagi ei tea, kus on lõppjaam. Miks peaks üks ambitsioonikas noor naine end niivõrd reetliku erakonnaga siduma või sellele erakonnale oma häält andma?

Küllap on sääraseid "mahakantud" inimesi Reformierakonnas veel. Ja nad kõik sõidavad kuhugi, lootes ikka veel, et nende vaevad kunagi tasutakse. Lootus sureb viimasena, aga miks peaks keegi nüüd enam Reformierakonnaga liituma? Kui ta just ei ole loll, hull või masohhist, tähendab?

Mikk Saar ja Aivar Kuusmaa tegid hästi, et Keskerakonda astusid. Ükspäev astun mina ka. Sellest erakonnast saab selle aasta suurim tõusja. Ükskõik mis uppujad (Reform, IRL ja sotsid) siis ka ette ei võtaks. See lihtsalt läheb nii.

Sest see on Ülbuse, Ahnuse ja Ogaruse saatus.