Miks prokurörid ei uuri riigi korrut? Juristi kommentaar

Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Edgar Savisaar märgib oma blogis, et prokuratuuris on küll mitu prokuröri, kelle ülesandeks on uurida korruptsiooni, aga mitte keegi neist ei tegele riikliku korruptsiooniga. Kraesse karatakse vaid kohalikele omavalitsustele ning millegipärast vaid neile omavalitsustele, mida juhivad opositsioonipoliitikud. Hetkel on proksi buldogilõugede vahel Tallinn ja Pärnu, mida juhivad Keskerakonna poliitikud.

Sellepärast ma kirjutasingi Pealinnas, et ajakirjandus peaks mitte valitseva võimuliidu ja temale alluvate ametiasutuste (sealhulgas politsei, prokuratuur ja kohus) otsuseid põhjendama ja õigustama, vaid neid lähedalt analüüsima ning kus vaja, seal kritiseerima.

Prokuratuur ei uuri riiklikku korruptsiooni lihtsal põhjusel. Sellepärast, et prokuratuur allub justiitsministeeriumile ning Eesti Vabariigi justiitsminister on Rein Lang, kes on Reformierakonna tähtis nina. Reformierakond on aga valitsev partei. Kui riigi peaprokuröriks oleks mõni julge ja selgrooga mees, kes ei kardaks omaenda ülemuse, s.o siis justiitsministriga vastuollu sattuda, siis küllap seda riiklikku korrut ka uuritaks. Aga riigi peaprokurör on 30ndais eluaastais lihtne ja tagasihoidlik noormees nimega Norman Aas, kes on küll tubli jurist, ses mõttes, et tunneb seadust ja nii edasi, aga Norman on arg. Ja täielikult Langi talla all, kes teda, kuis parajasti tarvis, kas nahutab või silitab.

Prokuratuur ei saa olla tugev, kui selle juht on nõrk. Seepärast ei uuritagi riiklikku korruptsiooni. Teine nõrk lüli prokuratuuris on siseminister Jüri Pihli abikaasa Lavly Lepp. Lepp ei tohiks tegelikult enam oma mehe ministri- ja erakonna juhi positsiooni pärast proksis töötada, aga ta teeb seda siiski ning nõrgestab seepärast tohutult prokuratuuri mainet ja tõsiseltvõetavust avalikkuse silmis. Kuidas hakkab üks naine uurima oma mehe või oma mehe erakonna korruptsiooniasju, öelge palun? Loomulikult teeb ta kõik selleks, et tema mehe ja mehe sõprade ja koostööpartnerite (kelle hulka kuulub kogu valitsuskoalitsioon, kuna sotsid on võimuliidus) võimalikke korruptsioone ei uuritaks kunagi. Ja see on isegi inimlik, sest Lavly jagab Jüriga voodit ja armastab teda. Aga see ei tohiks olla aktsepteeritav. Kui õiguskantsler ei oleks samuti Reformierakonna mees, siis ta juhiks sellele arvatavasti tähelepanu. Aga ta ei ole. Ja nii on ainus, kes sellele võiks tähelepanu juhtida, ajakirjandus. Ajakirjandus võiks öelda: Lavly, ole inimene, käitu kui südametunnistusega inimene ja astu tagasi. Ametikohti, kus sa võiks töötada, on ju palju. Hakka näiteks advokaadiks. Või kohtunikuks. Aga ära ole enam ametis, kus sa lihtsalt pead, süda käseb, oma mehe ja tema sõprade korruasjade uurimisele käe ette panema.

Vat sedasi siis on riikliku korruptsiooniga. Seepärast seda ei uuritagi. Kohalikku korruptsiooni uurimine käib aga täistuuridel. Kuid siin uuritakse vaid opositsioonierakondade korrut, põhilisteks sihtmärkideks Rahvaliit (Villu keiss) ja Keskerakond (Elmar Sepp, Mart Viisitamm). Tartus käib korru täie hooga, kahtlustatakse, et Ansipil on Emajõe Ärikeskuses isegi osalus, aga seda ei uurita. Kui ses küsimuses Pihli poole pöörduti, siis ta soovitas küsijal selle kohta politseisse avalduse teha. Et see jõuaks esmalt politsei ning lootusetu ahela lõpus tema naise Lavly Lepa lauale, kes otsustab, et mingit korruptsiooni pole.

Kuna riigi peaprokurör Aas on nõrk, siis ta vajub justiitsministeeriumi surve all lönti ning teeb kõik, mis kästakse. Möödund aasta lõpul soovis Pärnu prokurör Mart Viisitamme korruasja uurimist lõpetada, kuna tõendeid, mis viitaks kuriteole, lihtsalt polnud. Sõitis tema seejärel täie otsusekindlusega Tallinna, kus pidas nõu peaprokurör Aasaga (kes oli ses küsimuses ilmselt pidanud nõu oma ülemuse Rein Langiga), ning kui prokurör Tallinnast tagasi tuli, siis oli tal uus kindel seisukoht: uurimist tuleb igal juhul jätkata. Miks tuleb jätkata, ei teadnud too prokurör ilmselt ka ise. Küllap Aas oli talle lihtsalt Langi selged seisukohad edastanud. Ja nii käib Pärnus juba mitmendat aastat linnapea Viisitamme võimaliku korruptsiooni uurimine. Tõendeid pole ja ei teki ka Kapo-ametnike ennastsalgavate jõupingutuste (linnavalitsuse töötajate ülekuulamised ja hirmutamised, linnapea kodu läbiotsimine, meilide lugemine ja telefoni pealtkuulamine) kohe kuidagi, aga uurimimine peab edasi käima. Kuigi on vaid kahtlus. Ansipi suhtes, tuletan meelde, on samuti kahtlus, aga uurimist pole alustatudki.

Nii juhtub, kui ajakirjandus tegeleb võimu tagamisega. Loomulikult ei muutu mitte kui midagi, kui ajakirjandus ei juhi võimude ja võimuametkondade korruptsioonile tähelepanu. Miks peaks Langi alluvad hakkama uurima Langi ja tema erakonna korruptsiooni või Pihli naine hakkama õõnestama oma mehe jalgealust, kui ajakirjandus vaikib? Kuna keegi mitte midagi ei ütle (üks tühine blogi ei lähe arvesse), siis läheb kõik vanas vaimus edasi. Varsti paljastab Kapo mõne uue keskerakondlasest korruptandi ja Reformierakonna ajaleht Postimees teeb Reformierakonna koera töövõidust uhke loo.

Ja sedasi on lood Eesti Vabariigis seni, kuni ajakirjandus hakkab täitma oma ülesannet, milleks on valvata selle järele, et valitsus ei saaks seda võimu, mille rahvas on talle usaldanud, oma kuritegude varjamiseks ära kasutada. See on muidugi raske, ma saan aru. Ka Sancho ratsutas üsna pikalt Don Quijote'iga kaasa, kuna ta ikka nii väga tahtis seda saareriiki, mille valitsejaks ta isand teda teha lubas. Lõpuks muidugi selgus, et isanda sõnad jäidki vaid lubadusteks ning seda saareriiki, mida Sancho nii väga ihaldas, ei tulegi.

Ka kohalikud kannupoisid on saanud esimese pettumuse osaliseks. Presidendiproua Evelin Ilves teatas, et edaspidi neid enam ballile ei oodata. Ja seda hoolimata sellest, et ajakirjanikud on ülima hoolsusega võimu otsuseid taganud, truu teenrina oma räsitud isandat pärast iga väsitavat lahingut tolmust puhtaks kloppinud ja tohterdanud.

Arga ei austata, ei ole midagi teha. Loodan, et Eesti ajakirjandus mõistab seda enne kui Sancho.