Võõras mees tuli majja

Paistab, et Kapo ja Postimees on oma koostöö kenasti käima saanud, sest Kapo ja Postimehe liitumisel tekkinud Kapostimees peaasjalikult vaid Kapost kirjutabki. Siin tänased pealkirjad:

"Kapo näeb Venemaa kaasmaalaste poliitika taga koletist!"

"Kapo soovitus ärimeestele: võidelge tööstusspionaažiga!"

"Kapo hoiatab Nord Streami mõjutustegevuse eest!"

"Kapo hoiatab neonatse Eesti maine kahjustamise eest!"

Kapo ja Kapo ja Kapo ja Kapo. Nagu parimal nõukaajal, kus lehed muust ei kirjutanudki kui sellest, mida partei ja NLKP presiidium tegid. EKP Keskkomitee tegi seda ja siis seda ja siis seda. Tuleb tuttav ette? Mulle nõukaaja lapsena tuleb küll. Küll olid siis lehed igavad.

Nüüd oleme samas kohas tagasi. Kuidas me küll siia sattusime? Kuidas on võimalik, et end vabaks laulnud rahvas laseb endaga seda teha? Miks talume vaikides sellist töötlust ning ajupesu? Miks arvame, et konformsus on hea?

Mäletame me üldse, kui hea oli olla vaba? Kui tohtis veel kõneleda kõigest, kartmata koputust uksele. Kartmata, et su telefoni kuulatakse pealt. Et su posti loetakse. Veel mõned aastad tagasi ei alustatud poliitiliste vastaste pitsitamiseks kriminaal- ja väärteomenetlusi ega kutsutud inimesi ametlikele jutuajamistele selleks, et neile "mõistust pähe panna".

Aga kusagil, kuskil ajas käis "krõks" ning kõik muutus. Ühtäkki hakati väga paljusid inimesi vahistama. See toimus märkamatult ja tasahilju ning lihtsad inimesed ei pannud seda tähele, sest see ei puudutanud neid, see puudutas poliitikuid, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas tekkima tunne, et midagi on pöördumatult muutunud.

Soomlastel on ütlus: vieras mies tuli taloon. Võõras mees tuli majja. Just selline tunne on nüüd üha enam ja enam süvenenud. Ma arvan, et tundlikud loojad, kirjanikud, kunstnikud ja muusikud on seda võõrast meest juba ammu tähele pannud, ehmatusega ta toanurgas toimetamist jälginud, aga kui nad ongi teda märganud, siis nad pole kas tahtnud või suutnud seda öelda. Sest võõral mehel olid kaasas kingid: autasud ja preemiad, stipid ja teenetemärgid. Tal oli palju pakkuda neile, kes olid tema vastu lahked.

Ja ega ta alguses end väga peale pressinudki, säädis end vargsi sängiveerele istuma ning leppis perenaise pakutud kuivikutega. Ta tegi end üsna märkamatuks ning uuris vaid huviga ümbrust.

Kuid aeg läks ja võõras mees hakkas end majas üha mugavamalt tundma. Naabridki panid tähele, et keegi oli tulnud. Külarahvas hakkas sosistama. Sest võõras oli muutunud julgemaks. Juba tuli ta tuppa poriste saabastega ja nõudis, et talle mitu korda päevas süüa antaks ja ainult kõige paremat kraami. Neil, kes olid ta kingitused vastu võtnud, ei sobinud enam häält teha. Ja need, kes märkasid teda alles nüüd, ei saanud seda enam, sest ta oli nad endale allutanud.

Kõigil, kes julgesid tema vastu kõnelda, lõikas ta keele suust. Ja ta võis seda teha, sest mitte keegi ei öelnud, et see, mis ta teeb, on vale. Mitte keegi ei öelnud seda, sest kõik kartsid, et kui nad seda teevad, siis see võib järgmisena juhtuda nendega. Keegi ei tahtnud keelest ilma jääda. Mõeldi, et võõral mehel saab ühel päeval küll ja ta läheb ära.

Aga võõral mehel pole sellist mõtetki. Ta magab pererahva sängis, kannab nende rõivaid ja sööb nende taldrikust. Ta on nüüd nende peremees, kes teab neist kõike. Tal on nimelt kõikenägev silm ja kõikekuulev kõrv. Ja pererahvas on nüüd nii hirmul, et ei julge enam kõvasti hingatagi. Kes teab, äkki see pahandab võõrast meest.

Märkamatult on ta tulnud ja teda on üha rohkem näha. Temast kirjutavad lehed ning kõnelevad raadio ja televisioon. Ta on kõige suurem staar ja võib teha mis tahab, sest mitte keegi ei julge talle "ei" öelda. Peagi käsib ta kinni panna kõik väljaanded, mis talle ei meeldi. Ta on sellega juba vargsi algust teinud. Vargsi, ikka vargsi. Ta teeb kõike vargsi. Alguses, sest siis on vähem kära. Alguses paneb ta kinni väiksemad väljaanded, pärast suuremad. Ja mitte keegi ei protesteeri, sest kõik loodavad, et kui nad häält ei tee, siis neid ei puudutata. Võõras mees teab, et nii mõeldakse, ning seepärast ta nii toimetabki. Mitte miski inimlik ei ole talle võõras.

Alguses ajab ta oma asemelt ära hiire, siis kassi, siis koera, siis tentsiku ja lõpuks - peremehe.

Peremees! Kas on veel kedagi, kes saab öelda, et ta on vaba mees vabal maal? Ausalt, ma mõtlen. Päris ausalt. Küllap on neidki, kelle voodis võõras mees veel ei maga, aga kui kauaks? Kui kaua suudavad need viimasedki "vabad mehed" selle poriste saabastega tegelase tuppatungimist takistada. Ei tule ta ju võõralt maalt, vaid omalt. Ta on meie oma kätega loodud, meie eneste hirm on ta võimu kasvatanud.

Kas meis on enam jaksu selle koletise vastu võidelda, küsin ma.

P.S. Minul veel on. Ja ma tunnen, et mul, kes ma oskan kõnelda, on kohustus kõnelda. Nagu kõikidel teistel loovisikutel, kunstnikel, kirjanikel ja muusikutel. Tahaksingi teilt küsida: MIKS TE VAIKITE?

Sel, kes ei kaitse hiire õigust oma urule, pole õigust loota, et ta tohib oma sängi endale jätta.

Mitte kellegi sõnavabadust ei tohi piirata. Mitte ühegi inimese, mitte ühegi rahvusgrupi oma. Kui kellelgi kästakse suu kinni panna, siis need, kes teavad, et see on vale, peavad püsti tõusma ja seda ütlema. Praegu tuleb seista venelaste eest. Meil, eestlastel tuleb seista venelaste eest, sest kui me seda ei tee, sest järgmisena tullakse - tasahilju ja vargsi - meie kallale. Võõras mees ajab kõigeapealt asemelt hiire, siis kassi, siis koera, siis tentsiku ja lõpuks - peremehe. Mitte kedagi ei tohi lasta oma asemelt ära ajada. Siis ei aeta ka meid.