Kuidas ma Narko-Hansuga narkot panin

Hans Luik, TV3 ekraanilt.

Oi-jah, olen Hansuga nii palju koos olnud, et ei mäletagi enam, millist juhtumit siis kõigepealt kirjeldada. Vast üht pilti Selle, Hansu teise eksabikaasa sünnipäevalt 8-9 aastat tagasi. (Selle oli ülikoolis minu kursaõde ning üks mu töökaaslane, kes Sellega hästi läbi sai, kutsus mu kaasa.) Kus siis Hans end taaskord maani purju jõi ning hakkas praalima. Krabas omale sülle Selle sõbrannasid ja muidu tegelasi. Kohal oli ka üks nooruke prokurör või midagi seesugust, kellelt siis Hans ühtelugu päris, et millal siis saavad tema maksupettuse juhtumid kalevi alla pandud. Võttis taskust välja rulli 500seid (ta oli just mõni aeg enne seda Bonnieridele 50% Ekspressist maha müünud ja saanus mitusada miljonit) ja küsis, palju pappi vaja on. Siis hakkas ta manguma, et läheks Schlössle hotelli sauna. Et ta võib sinna orgunnida ka naisi, kui vaja on. Ma ütlesin, et tead, olen väsinud, pealegi on Selle sünnipäev. Hans siis ütles, et ahah, ja siis vaatas otsiva näoga ringi, silmad udused. Selle oli selleks ajaks juba ammu koju magama läinud. Ja läksin minagi koju, kuigi Hans mangus veel kuhugi edasi minema. Lõpuks jäi ta sinna üksi, või oli keegi veel, ei mäletagi. Jäi sinna Ühispanga, praeguse SEB peamaja teise korruse sööklasse, mida ta tookord rentis, magama.

Siis meenub üks teine juhtum, Rein Kilgi sünnipäev. See oli mingi 5-6 aastat tagasi. Kuhu Rein mind millegipärast kutsus, ma isegi ei saanud aru, miks. Oli uhke üritus, talle kuuluvas Tselluloosi klubis. Kus siis oli kohal kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Ajakirjanikke, poliitikuid ja ettevõtjaid. Näiteks nn Pindi poisid, ehk Kilgi töömesilased Tartu päevilt, eesotsas Andres Männartiga, endise Hüvitusfondi juhiga, kes vahepeal ka vangis istus raha kõrvalepanemise eest. Ja oli kohal näiteks kirjanik Kerttu Rakke, kellel Ekspressi Investeeringute kunagine juht Margus Järv tegi otse baarileti ees keelekat, nii et Rakkel olid vaid püksinööbid eest lahti ja teksad veidi rebadel, tutt paistmas. Ja seda otse ülejäänud rahvamassi keskel. Ma olin, ütleme, üllatunud. Aga vaba maa ja vabad inimesed!

Sel peol tutvustas Hans Luik mulle oma ema, kes oli tema saatjaks seal. Isa kohal ei olnud. Hansu naist Sellet ka millegipärast mitte. Hans ütles, et Selle on kodus haige. Siis oli kohal Tallinna liiklusteenistuse juht Mati Songisepp, kellega Hans pikalt-laialt juttu puhus ja kellega koos siis Edgar Savisaart ja Urmas Sõõrumaad klatšisid. Hans veel ütles, et Mati on Savisaare mees, teeb kõik, mis Savisaar tahab. Songisepp veidi punastas ja lubas oma viga parandada.

Siis oli kohal üks advokaat, Maria Mägi, kes siis suhtles elavalt nn Pindi poistega ja ajas mulle peale, et ma Äripäevas eriti seda Pindi seltskonda ei tümitaks. Et seda pole vaja. Ma siis ütlesin, et kui sellest ei kirjuta mina, teeb seda keegi teine. Selle peale ütles Mägi, et ma võiks ikka teha nii, et ei kirjutataks. Ma ei öelnud selle peale midagi, mõtlesin, et mis ikka vaielda.

Kui pidu sai veidi suurema hoo, siis hakkas Luige juurde kogunema üks väiksem salk, kes siis omavahel jagasid selliseid sigarillo moodi suitse, mis pidi olema kokaiinisuits. Mulle pakuti ka, aga ma ei võtnud. Et mine tea, mis saab, kukun veel viimaks ära ja pärast suur artikkel Ekspressis, et Äripäeva ajakirjanik leiti kuskil tänavalt lääbakil. Püüdsin ikka kaine olla ja vaadata lihtsalt, mis saab. Jälgida kogu mängu. Aga see seltskond muutus üha lõbusamaks, seal oli see Mägi, siis Pindi punt, Hans ja veel mõned, vist see tema äripartner seal Julianuses, väike Juss. Mingil hetkel lõppes ka pidu ära, või siis jäi Rein sinna oma väiksema seltskonnaga ning Hans ja tema seltskond suundusid siis Hansu korterisse Toompeal. See on päris Stenbocki maja kõrval, mida Hans tahtvat nüüd valitsusele hea hinnaga maha müüa. Seal siis sisenesime ühte korterisse, kus tehti neidsamu suitse ja muidugi tõmmati triipu, nii et Hansul oli nina pulbrine. Ja joodi mingit naljakat jooki, mida ma ka proovisin ja mis tegi olemise väga uimaseks. Me Hansuga istusime diivanil ja ajasime juttu, tantsisime veel naistega, kes seal olid, ning siis kukkus Hans sinna diivanile ära. Mina veel üritasin pead püsti hoida, ent kukkusin samuti ära. Keegi oli veel meist niimoodi koos pilti teinud, mida Hans mulle ükskord näitas, kui koos Ingridiga tema pool käisime, ja ütles, et näe, siin on minu kohta kompra. Ma siis ütlesin, et pigem on see kompra tema kohta. Aga tal peaks need fotod alles olema, küll ta need ka kunagi Ekspressi üles paneb.

Niisiis, magasime seal teineteise kaisus vast mõne tunni, kuni keegi vist meid üles ajas ja Hans siis läks magamistuppa ja keeras linade vahele. Ning mina olin nii väsinud, ja keerasin tema kõrvale. Selle veel helistas ja Hans andis telefoni mulle. Ja palus mul öelda, et Hansu pole enam seal. Ma siis ütlesin Sellele, valetasin, et Hans just lahkus. Selle hakkas selle peale toru teises otsas nutma, ta ütles, et tal on üle 40 palavik ja ta ei oska midagi teha. Hans oli läinud apteeki rohtu tooma ja sinna jäänudki. Ma siis ütlesin Hansule, et Sellel on ikka väga halb olukord, et ta peaks koju minema. Siis ta ajas end voodist välja ja võttis takso. Ma võtsin ise ka takso ning sõitsin koju.

Selline oli siis see sünnipäev. Eks kui veel miskit meenub, siis panen kirja. Seniks lugemiseni!