Tore päev Helsingis

Irja eile teel Helsingisse reisilaevas Superstar.

Käisime eile Helsingis Johanil külas. Õigemini siis küll 9. maile pühendatud konverentsil, mille korraldajateks olid kaks Eestis demoniseeritud soomlast, Leena Hietanen ja Johan Bäckman.

Leenaga trehvasime esmakordselt D-terminali sündmusi meenutaval piketil, kus Notšnoi Dozori kuuluv Julia näitas meile, kes on Leena Hietanen. Leena seisis koos teiste protestijatega rivis ning hoidis üleval plakatit, mis kujutas politsei vägivalda. Läksime tema juurde ja ta oli kohe väga sõbralik. Ütles, et teab küll, kes Inno on. Kui ta veel Kauppalehtis töötas, siis ta refereeris sageli Inno artikleid (Inno oli siis Äripäevas). Tegime Leenaga intervjuu ja tahtsime selle järgmise päeva hommikul netti üles panna, aga järgmise päeva hommikul murdis meie koju sisse AndmeKA(PO)itse ja viis kõik videod (sealhulgas ka video toreda hallipäise saksa ärimehega, kelle politsei D-terminalis julmalt läbi peksis) ära. Ära viidi ka Inno telefon, kuhu oli äsja sisestatud Johan Bäckmani telefoninumber.

Aga Johan helistas meile järgmisel päeval ise. Leena andis talle minu telefoninumbri, nii et me saime suhtlema hakata. Ja Johanil oli idee: kuna Jüri Pihl kehtestas talle maahantulokiellon ehk maaletulekukeelu ja ta ei saanud 9. mail Tallinnasse tulla, siis ta organiseerib midagi Helsingis ja kutsub meid endale külla. Olin loomulikult nõus. Ütlesin Johanile, et olin just kirjutanud neli luuletust, ning tema arvas, et võiksin need Helsingis ette lugeda. Olin väga rõõmus, sest see oli üks mu ammuseid unistusi - esineda Helsingis. NAKi ajal polnud see miskipärast õnnestunud, aga nüüd kutsuti mind üksi ja see oli veel parem. Jäi vaid üks küsimus. Kuidas leida tõlkija, kes tõlgiks mu tekstid soome keelde. Ma muidugi oskan ise ka soome keelt, aga igaks juhuks mõtlesin kasutada tõlkijat. Ja helistasin ühele oma tuttavale soomlasele. Ta oli nõus tekstid tõlkima, aga ainult juhul, kui ma ei maini tema nime. Lubasin pühalikult, et ei maini kuskil ta nime.

Järgmisel päeval saatis see tõlkija mulle meili, kus teatas, et kahjuks ta ikkagi ei saa minu tekste tõlkida, sest need lähevad tema "sisemise eetikaga" vastuollu ja neid tekste võidakse valesse konteksti asetada ning Eesti vastu ära kasutada. No mida fakki!!!???

Ok, aga kas hoolib Irja sellisest hülgemölast? Ei. Kui tõlkija pidurdab, siis ma tõlgin need tekstid ise. Ja tõlkisingi. Välja tulid head. Isegi, võiks öelda, paremad kui eestikeelsed. Soome keel on mulle ju sõna otseses mõttes emapiimaga kaasa antud. Ja vapaustaistelu ka - minu isa Georg Vaher võitles 44ndal aastal Eesti vabaduse eest ja minu onu Eino Repo sõdis Nõukogude Liidu langemise ajal ingerlaste õiguste eest Soomes.

Johan reserveeris meile piletid ning 9. mai hommikul kell 11.30 meie laev läkski. Ahjaa, enne seda, 8. mail käis meil veel külas meie hea sõber Contra, kes saabus kui jõuluvana - rinnataskus sotside ja Keskerakonna pastakas, käes Reformierakonna ja sotside õhupall, randmel Tunne Kelami helkur (sic!). Tegime tast pilti ka, et siis selline üks valimisnänniga ülekoormatud Contra.


Muide, Contra rääkis, et miskid tondid tahavad hakata Urvaste Ess-soos turvast kaevandama. No vaadake te meil! Suvel oleme nende vallavolinike ukse taga, kes sellist aktsiooni toetavad, ja pärime aru. Ehk siis alustame massilist Ess-soo kaitsmise projekti, mis ei lõppe enne, kui projektil pidur peal. Vot nii. Ja te teate meid. Kui me juba midagi alustame, siis -

Aga tagasi sadamasse. Igaks juhuks jätsime arvutid maha. Mine sa tea. Kui ühed juba ära võeti, siis võidakse ära võtta ka teised. Inno võttis kaasa ainult ühe vana videokaamera ja mina võtsin kaasa oma neli luuletust. Laevasõit läks hästi. Kohtasime laevas ka Jaan Pehki ja Vaiko Eplikut, kes sõitsid samuti Soome esinema. Oli ikkagi Euroopa päev ja ilmselt paljud eestlased sõitsid sel päeval Soome (Contra, tõsi küll, läks Läti saatkonda). Jaan ütles, et ka nemad sõidavad õhtul kell kümme tagasi, ja siis hakkame jooma. Noogutasime lõbusalt.

Helsingis oli meil Leena juba vastas ning me sõitsime taksoga Hotelli Seurahuone ette. Seal pidigi konverents toimuma. Läksime üles, teisele korrusele, kus oli üks konverentsiruum, ning Johan juba ootaski meid. Näol lai, sõbralik naeratus. Johanil on hästi hea huumorimeel ja ma olen temaga suheldes tähele pannud, et ta ütleb paljusid asju naljaga. Lihtsalt irriteerimiseks. Ei maksa seepärast kõige tema öeldu peale marru minna. Parem on temaga tuttavaks saada ja vestelda, sest ta on väga intelligentne inimene, kel on iga asja kohta oma arvamus. Mis ei tähenda seda, et ta ei austaks teiste inimeste arvamust. Ütlesin talle kohe, et minu isa oli eesti leegionär ja ta polnud mingi nats. Et eesti mehed ei astunud leegioni mitte selleks, et nad oleks olnud natsid, vaid selleks, et Päts korjas neilt relvad ära ja see oli nende ainus võimalus oma kodumaad kaitsta, ning tema kirjutas mulle seepeale vastuseks, et ta oligi juba Läti televisioonis kommenteerinud, et kuigi SS on kuulutatud kuritegelikuks organisatsiooniks, ei olnud kõik leegionärid kurjategijad. Kurjategijad on vaid need, kes on osa võtnud mõne kuriteo toimepanemisest.

Vot nii. Tuleb lihtsalt teineteisele rahulikult ajalugu selgitada ning kõik saavad kõigist aru.

Konverentsilaudadel olid vaasid väikeste punaste lipukeste ja Georgi (minu isa nimi!) lintidega ning Johan küsis, ega need meid ei sega. Mõtlesin korra ja ütlesin, et ei. See on ju vaid sümbol. Ma istuks ka sellise laua taha, kus on lipuke haakristiga. Ja räägiks ka Risto Teinoneniga ajaloost. Meid ei ohusta mitte vaated, vaid teod - näiteks see, kuidas politsei pühapäeval Tõnismäele viidud kullast kunstiteose asfaldile lükkas ja minema viis. Meid ei ohusta mitte Johan Bäckman, Risto Teinonen ja Tiit Madisson, kes väljendavad oma arvamust, vaid Eesti politsei, kes kasutab meeleavaldajate ning nüüd juba ka kirjanike ja kunstnike vastu vägivalda.

Konverntsisaali kogunenud ca 20-pealise publiku ees rääkis kõigepealt soomevenelane Evgenia Hilden-Järvenperä, kes kõneles sellest, mida 9. mai tähendab venelastele. Seejärel rääkis kirjanik Leo M Nieminen sellest, et Soome peaks Venemaaga hästi läbi saama, sest hea läbisaamine toob head kaubandussuhted (sama lugu ju tegelikult Eestiga!). Siis oli minu kord rääkida sellest, kuidas Eestist on saanud Hirmuriik. Rääkisin sellest, kuidas me kodu läbi otsiti, kuidas AndmeKA(PO)itse on asunud üle kuulama me sõpru, kuidas me telefoni pealt kuulatakse ja e-kirju loetakse, kuidas pea kõik inimesed, keda ma tunnen ja keda tunnevad need, keda ma tunnen, on käinud Kapos. Kuidas Kapo on kõikjal: telekas, lehes, tänaval. Kuidas inimesed ei julge midagi teha ega midagi öelda, sest kardavad, et Kapo helistab nende või nende pereliikmete töökohta ja "soovitab" nad vallandada (Saša Korobov rääkis, et Pjotr Puškarnõi, kes meile hiljuti intervjuu andis, on nüüd pod ugrozem uvolnenija). Kuidas Reformierakonda kritiseerinud Kadri Kiilas hullumajja pandi ja kuidas Kapo noori loomakaitsjaid tuleviku ärarikkumisega ähvardas. Kuidas ainsa tõsiseltvõetava opositsioonierakonna Keskerakonna liikmete suhtes alustatud kriminaalasjade uurimisi venitatakse ja kuidas neile muudkui uusi ja uusi "parandatud kahtlustusi" esitatakse, sest süüdistuse esitamiseks pole tõendeid. Kuidas Jüri Pihli Kapo tungib inimeste ellu veel jõhkramalt kui nõukaaegne KGB. Kõigest sellest ma rääkisin ja räägin sada korda veel. Sest see on tõde ja pime on see, kes seda ei märka. Pime on see, kes ei tõuse nüüd püsti ega ütle, et Eesti riik on teel totalitaarse riigi poole. Ja au- ja südametunnistuseta on see, kes nõustub sellega, mida meie riigis praegu inimestega tehakse.

Lugesin ette ka oma luuletuse Puhdistus, mis on vastus Sofi Oksase raamatule. Mina ütlen: aitab venevihast, nüüd on aeg teineteisele käsi ulatada ja mõelda, kuidas edasi. Eesti vajab puhastust nüüd.

Inno rääkis eesti ajakirjandusest, sellest, kuidas peatoimetajad käivad peaminsiter Andrus Ansipi vastuvõtul ja kuulavad, korvat hörössä, mida ja kuidas tohib kirjutada. Kuidas meil ei ole mitte ühtegi sõltumatut meediaväljaannet. Kuidas teisitimõtlejate arvamusi ei avaldata üldse. Ka see on tõde.

Seejärel võtsid sõna mitmed vasakpoolsete parteide esindajad ning Soome islamierakonna esimees Abdullah Tammi, kelle kodu, muide, ka Eestis läbi otsiti. Ta rääkis, kuidas teda koheldi siin kui terroristi, ning tal ei jäänud üle muud kui Eestist lahkuda. Abdullah on, muide, hästi südamlik inimene, tegime ka temaga intervjuu.

Oli väga südamlik konverents ja paistis, et kõik osavõtjad lahkusid rõõmsa südamega. Läksime pärast seda veel koos Johani, Leena ja Abdullah'iga hotelli restorani sööma. Johan võttis mu luuletused veelkord videosse ja praegu saab teie alandliku luuletaja tekste kuulata Johan Bäckmani Eurovaaliblogist. Inno tegi Johaniga intervjuu. See on nii lahe - ta räägib seal, kuidas talle tuli Tallinna sadamasse vastu mitu meest, kellest ühel oli pipo silmini pähe tõmmatud, nagu ta ei tahaks, et teda ära tuntaks.

Mis huvitav - Johan ütles, et Tiit Madisson on tegelikult tema sõber, kuna kui ta Tõnismäel raamatut esitles, siis Tiit tuli huviga uudistama. Ja et ta saab hästi läbi ka Risto Teinoneniga. Mis on ju jube sümpaatne. Targad, huvitavate mõtetega inimesed peavadki omavahel suhtlema, mis vahet, mis vaated. Sest ainult nii saab maailma paremaks muuta.

Inno tegi Bäckmanist pildi.


Tagasisõit kulges helges meeleolus. Ostsime endale enne minekut Suomen Kuvalehti, Helsingin Sanomat, Iltalehti ja MeNaiset ning astusime laeva. Inno jäi magama, sest oli nats väsinud. Pehki ja Eplikut ei paistnud kusagil - olid ilmselt otsustanud Helsingisse jääda. Küll aga avastasime ühest laeva lounge'ist (ja sugugi mitte business class'ist) ühe jorssis olekuga Jaadla, Rakvere linnapea siis. Vaatas teine arvutist miskeid pilte ja mossitas. Ei olnud vist kõige parem päev. Või on vähe lootust uuesti linnapeaks saada. Mart Sanderil, kes samuti koos ühe suurema seltskonnaga laevas oli, oli igatahes palju parem tuju.

Meil ei olnud igatahes kedagi sadamas vastas, ühtegi pipoga meest siis, ja me saime õnnelikult Rakvere poole sõitma hakata. Oli tore päev.