Tarand tegi ajalugu terves Euroopas

Väljavõte Europarlamendi veebist.

Lasin silmadega üle Europarlamendi tulemustest eri riikides ja MITTE ÜHESKI TEISES riigis polnud sellist fenomeni nagu Eestis, kus üksikkandidaat oleks võtnud juhtivate parteidega võrreldava noosi, 25% häältest. Mitte üheski. Ainult Iirimaal võttis üks sõltumatu kandidaat 4%, teistes riikides veelgi vähem.

Nii et Indrek Tarand on fenomen terves Euroopas.

Eks siin ilmselt teadjamad asjatundjad oskavad sellele mingi seletuse leida, aga mulle tundub, et põhjuseks on ikkagi inimeste suur rahulolematus valitsusega, kusjuures, mis kummaline, ollakse rahulolematud ka opositsiooniga. See rahulolematus opositsiooniga võib tuleneda muidugi ka sellest, et valitsuserakonnad ja neile lähedane meedia on viimasel ajal paisanud päris kõvasti turule opositsiooni suhtes kriitilist materjali. Stiilis nagu oli see Panovi keiss, mis algul puhuti suureks, aga mis sisises vaikselt tühjaks. Ja ikka öeldakse, et asi lõpetati aegumise tõttu, kuigi, nagu ka prokuratuur teatas, oleks asi aegunud alles mitme aasta pärast, aastal 2016. Oleks võinud uurida edasi, aga seda ei tehtud, sest polnud tõendeid. Panov polnudki mingi korruptant. See oli valus laks meediale, kes oli Panovi juba ette süüdi mõistnud. Ja selliseid asju on tulnud ridamisi, nagu Viisitamme asi, kusjuures see Viisitamm on nüüd küll viimane mees, keda korruptsioonis süüdistada, see võib olla isegi Savisaare kaval nõks selline mees Kapole hambu suruda, et järage, raisad, ja vaadake, kas saate midagi. Ja pärast hea parastada.

Või nagu see Parbuse ja Sepa asi, mille tagant võib näha hoopis katset panna kinni valitsuse suhtes kriitilised ajalehed. Või siis hirmujutud, kuidas Savisaar teeb koostööd venelastega, samas kui suurte Euroopa riikide liidrid teevad sedasama ja seda just kiidetakse. Isegi USA president Obama suhtub venelastesse sõbralikult ja seda peetakse positiivseks olukorras, kus pead tõstavad sellised türanniad nagu Põhja-Korea.

Teiselt poolt on opositsioonile muidugi kõva pressing valitsusele lojaalse õukonnameedia poolt, aga õnnetus on see, et opositsiooni kohta pole midagi kirjutada. Kõik on ära kirjutatud. Reiljani teemast on juba kõigil villand saanud. Savisaare teemat nätsutatakse, loobitakse nagu mingit vana pastelt kord ühte ja siis teistpidi, aga lugejat on selline asi ära tüüdanud, seda näitavad ka lehtede lugejanumbrid, mis ühtelugu kukuvad. Lugeja tahaks lugeda hoopis valitsuse liikmete korru- ja muude asjade kohta (mida näitab ka Inno ja Irja kohviku populaarsus), aga selle kohta materjali ei ilmu, sest kui ilmuks, tähendaks see valitsusele kabelimatsu, ja seda kõik kardavad. Kõik kardavad Savisaare võimuletulekut, sest siis tuleks kõik praeguse valitsuse ja sellele lähedalt seisvate tegelaste sulitembud välja. Seda kardetakse nagu tuld, nii nagu Päts kartis kunagi vapside võimuletulekut. Ent erinevalt Pätsist pole nüüd võimalik diktatuuri kehtestada, parlamenti laiali saata, absoluutset võimu haarata. Kuigi Ansipi ja Ligi viimase aja sõnavõttudest võib sellist soovi aimata.

Mis näitab ühelt poolt, et Eesti pole kaugeltki veel demokraatlik riik, aga praegune kriis ja Euroopa Liidu järelvalve aitavad loodetavasti seda va demokraatiat arendada. Eks see saab olema vaevaline ja paljude jaoks väga kurnav protsess. Paljude jaoks tõe hetk. Tulemas on põnevad ajad.