Ülekutse Eesti ettevõtjatele: võtkem võim ahnete välisinvestorite käest

Saabus selline kaastöö/tagasiside/ülekutse, mis suunatud Eesti ettevõtjatele ja ettevõtete juhtidele ning kutsub üles võtma võimu ahnetelt välisinvestoritelt:

Eesti firmad veeretavad oma võla koormat tööliste ja riigi kaela

Kui 15-20 aastat tagasi erastati eesti ettevõtteid vastavate teenete eest, mida oli pakutud veel ENSV ajal, siis viimase 5-10 aasta jooksul osteti kokku ettevõtteid juba odava laenuraha eest.

Erastamine (või nn ärastamine) toimus vastavalt Eestis hetkel kehtivatele džungliseadustele ja kes ees see mees. Eestis oli tekkinud ebamäärane maksevahend EVP, mida sai panuse tehtud töö ja maade eest ning vene okupatsiooni poolt ärastatud loomade ning talude eest. Miks küll pidi lapsekingades vastloodud Eesti maksma kinni okupatsiooni tekitatud kahjud, on juba teine teema. Samas tekkis libaraha, millega susserdati ära Eesti tootev tööstus ja toimiv majandustegevus. Kabuhirmus erastajad aga müüsid kiiresti maha oma valdused välisinvestoritele. Tegelikult oli neil endil ka hirm, et asi tehti kuidagi mustalt ja parem papp käes kui pärast trellide taga.

Välisinvestorid, kes kohe siin oma odavalt kättesaadud varandust kinni ei pannud, hakkasid arendama ja nagu maailmas tavaks, ikka laenu peal. Oli ju ideaalne aeg toota maal, kus on odav
energeetika, materjal, tööjõud ja veel odavad riigimaksud.

Ja nii ta läks, tootmised kasvasid, eestlased rügisid kui pärisorjad, omanikud suurendasid aga kasumimarginaale, võeti aga suuremaid laene ja laiendati tegevust ilusamatesse unistustesse – kasv ja kasum 30% oli nagu iga ettevõtte jaoks tavaline. Keegi ei pannud tähele, et kasvasid energeetika, tooraine, tööjõu hinnad. Polnud probleemi, hinna kergitamine oli imelihtne, iga uus partii tuli kõrgema hinnaga ja kes sai vanast partiist odavamalt oli õnnejunni otsas.

Aga nüüd on selgunud, et turg on täis mõttetuid asju ning inimestel ei olegi kõike seda nii väga
vaja. Üleujutatud on turud odavast riidekaubast, autodest ja kinnisvarast rääkimata. Miks aga enam pole võimalik aga hindu tõsta ja müüa lõputult. Kas tõesti majanduskriis, või pankadest virtuaalraha otsalõppemine, või firmaomanike mugavus ja rahaahnus.

Kogu asja teebki huvitavaks see, et tegemist on firmaomanike mugavuse ja rahaahnusega. Olgu see siis alguse saanud pankuritelt, suurtöösturitelt või kaupmeestelt. Keegi nendest suuromanikest ei ole tänaseks loobunud oma kasumist, mis peab kasvama ikka - 30% aastas. Töölised, olgu nad siis direktorid või liinitöölised, on juba kõik orjastatud laenudega ja väiksemgi piiksatus ähvardab kõige ilusa kokkukukkumist. Keegi ei taha kujutada ette ilma jäämist läikivast plekksõbrast ja veel vähem eluasemest. Selline ongi aga orja arusaam – peaasi et mind ei peksta ja süüa antakse. Ettevõttete juhid lasevad hirmus lahti oma alluvaid, vähendavad palkasid, panevad suuremaid koormaid nendele, kes veel midagi teevad. Kulla välisinvestorite juhid ja direktorid, saage aru: Teid on vaja ainult selleks, et teenida tagasi omaniku pangalaenu koos kasumiga. Kui Teid tühjaks pigistatakse, tuleb uus ullike ja teeb seda jälle. Eesti riigil pole ka sellest kasu, sest kogu raha voolab täna metsiku kiirusega omanikriiki. Seega on meil täna olukord, kus veel see viimane erasektoris töötav tööline maksab kinni ahne välisinvestorist omaniku suures rahaunistuses ja ahnuses võetud kallid laenud. Juhid, lööge seljad sirgu ja las see välisinvestor läheb pankrotti, teil on küllalt kogemusi ja know-how, et seda kõike ise korraldada. Täna on väga hea alustada uute ettevõtetega, mille kulud ja laenud on väikesed, seega tootmine odavam ja konkurentsivõimeline.

Miks aga meie nn. tippjuhid ei pane kokku oma päid, ja ka sääste, ning ei asuta uusi ettevõtteid – ei saa muidugi väita kõigi eesti juhtide nimel, meil on tegijaid. Kas tõesti on hirm millegi uuega alustada nii suur, et parem roomame välisinvestori ees sandina kui teeme midagi ise ära.

Lugupidamisega
Eraettevõtja juba 10 aastat