Väljavõte Postimehe veebist.
Tänases Postimehes on avaldatud üsna põnev arvamus Umberto Eco'lt, seoses muusika ja vaikusega. Kus siis muusika, või müra näib üha enam vallutavat maailma, ja inimesele meelepärasemat vaikust jääb üha vähemaks. Mis on kahtlemata tõsi.
Eriti huvitavalt mõjub Eco arvamus laulupidude kontekstis. Eks ole laulupidugi üks sellistest nö kunstidest, mis mõjub seda paremini, mida valjem on hääl, kõvem müra. Ja koorilaulu puhul olen täheldanud, on parem laulja see, kes kõvemini üürgab. Vabandage mind siin, andunud kooris laulmise austajad. Laulupidu on kahtlemata suursündmus kõigile koorimuusika austajatele, aga võib muutuda väljakannatamatuks paljude teiste jaoks. Kes eelistavad valjule mürale vaikust, ja looduse hääli.
Loomulikult võib öelda, et Tallinnas, kus neid laulupidusid peetakse, pole looduse hääli eriti kuulda. Ja pole vahet, mis müraga on tegemist, kas autode mootoripõrina, vedurivilede, tänavakära või siis valju inimhäälega. Ja need, kes tahavad nautida looduse hääli ja vaikust, võivad minna või kolida kuhugi mujale.
Pärast laulupidu oli mitmeid arvamusi, et laulupeost võiks saada maailma parim pidu, kuhu siis voorib kohale külalisi umbes nagu Brasiilia karnevalidele. Aga mina olen täheldanud, oma rännakutel maailmas, et inimesed janunevad pigem vaikuse järele. Üha enam ollakse nõus maksma privaatsuse eest. Ja vaikuse, loodushäälte eest. Euroopas on väga vähe kohti, kus saab nautida vaikust. Üks sellistest on Eesti, või ütleme, et siis suur osa Eestist. Ehk oleks mõistlikum müüa, õppida müüma seda vaikust, kui et kisa ja kära, mida on niigi küll, ja üleliiagi.
2 kommentaari:
"Tegelikult on muusika see, mis on raske, muusika on see, mida on raske leida, et öelda asju teineteisele nii lähedal olles, muusika ja liigutused, et hajutada kannatusi, kui pole enam mitte midagi teha, õige muusika, mis võiks olla mingil moel tants ja mitte valus rebestus, too lahkumine, äralibisemine elu poole ja elust eemale, hinge kummaline pendel, lunastav ja mõrtsukalik, tantsimine leevendaks valu ning seepärast otsivad kõik armastajad toda muusikat, sel hetkel, sõnade sees, liigutuste tolmus, ning teavad, et kui neil oleks julgust, oleks vaid vaikus muusika, täpne muusika, aeglane armastav vaikus, hüvastijättude välu ja väsinud järv, mis lõpuks suubub pisikesse meloodiasse, mida tuleb laulda summutatud häälel." - Alessandro Baricco, "Ookean meri"
Inno, sa oled loll
Postita kommentaar