Kaks vahvat sõdurit - Georg Vaher ja Otto Peetso

Juuresoleval pildil on kaks parimat sõpra ja vaprat leegionäri, kui sõda oli juba läbi, 1948ndal aastal, pisut enne Georgi (paremal) vahistamist. Isa astus Eesti Leegioni 1944nda aasta suvel, aga oleks tahtnud seda teha juba aasta varem, koos oma sõbra Ottoga (pildil vasakul), kellega koos nad juba avaldusedki valmis kirjutasid, aga mu vanaisa Gustav-Eduardi vastuseisu tõttu jäi isal asi seekord ära ja rindele läks Otto ehk Ott üksi. Otto saadeti Narva rindele, kus ta sai 1944nda aasta kevadtalvel kergelt haavata. Paar kuud enne Punaarmee sissetungi oli Otto mõni aeg Klooga õppelaagris ning hiljem Tallinnas. Mõni päev enne Punaarmee sissetungi võeti Tallinnas võim sakslastelt üle ning Toompeal heisati sinimustvalge lipp. On oletatud, et üks lipuheiskajatest oli ka Otto Peetso.

Minu isa Georg sõdis aga, nagu olen kirjutanud, Keila all, kus salgal eestlastest leegionäridel, nn Pitka poistel õnnestus üürikest aega Punaarmeele vaprat vastupanu osutada ning selle aja jooksul jõudsid üle mere põgeneda paljud kaasmaalased, sealhulgas minu isa õde Endla Susi koos mehe Ruudi ja tütre Enega.

Sõda ja kõik sellele järgnev muutsid nende noorte meeste elu tundmatuseni. Peatselt pärast selle pildi tegemist mu isa vahistati - metsavenna varjamise pärast - ning tal tuli veeta kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris. Kui ta tagasi tuli, olid vanad sõbrad jälle koos ja jõudsid ka kõik vanad pruudid uuesti üle vaadata, aga sõda oli jätnud oma jälje - Otist oli saanud alkohoolik ja ta jõi end surnuks.

Sellest hoolimata - need mehed, kõik need mehed, andsid vabaduse eest ülima, mis neil anda oli: oma elu või vabaduse. Mõelgem täna õhtul kõigile oma vanaisadele, kes sõdisid Teises Maailmasõjas, vahet pole, kas saksa või vene poolel, ja andkem neile au. Ja mõelgem siis hetkeks ka kõigile võõrastele vanaisadele, kes sõdisid meie vanaisade vastu, ja andkem ka neile mõttes vaikselt au.

Au kõikidele vapratele sõduritele, kes sõdisid Teises Maailmasõjas vabaduse ja isamaa eest!