Sinimäed forever

Täna kohtusid siis Sinimägedes meie lähiajaloo vapraimad mehed. Eesti leegionärid. Keda kutsuti ka surnupealuusõduriteks. Minu isa seletas, et see on sellepärast, et nad ei peljanud surma.

Ja tõepoolest, ega nad peljanudki. Paljud neist meestest, kes olid tollal vaid 17-18-aastased poisikesed, läksid pidama võitlust, mida Konstantin Päts ja Johan Laidoner olid püüdnud ära hoida, arvates, et see on liiga kõrge hind, mida isamaa ja kodu vabaduse eest maksta. Nõnda ei arvanud need mehed, kes astusid 1944ndal aastal vabatahtlikult Eesti Leegioni, need Omakaitse mehed, kes läksid 1940ndal aastal venelasele piiri äärde vastu, lootuses, et tuleb käsk vastu hakata, aga käsku ei tulnud, ega ka need tuhanded eesti ohvitserid, kellele Gulagi vangilaagrites Pätsi ja Laidoneri "ettevaatlikkuse" pärast tärnidega võrdne arv naelu õla sisse löödi. Nemad surid nagu lambad, aga nad oleksid eelistanud surra nagu sangarid. See võimalus võeti paljudelt ära, aga 1944ndal aastal, kui venelane uuesti peale tungis, anti teine võimalus ning oli mehi, kes ei peljanud seda ära kasutada. Tõsi, siis tuli seda teha juba võõra riigi mundris ja võõraste relvadega, aga kuigi munder ja relvad olid võõrad, oli püüd siiski oma: Eesti vabadus.

Kui Franklin Delano Roosevelt 1941. aastal ameerika sõdureid Teise Maailmasõtta saatis, siis ta ütles, et on neli vabadust, mille eest maksab surra, ja need on: sõna- ja väljendusvabadus, igaühe vabadus teenida Jumalat just sel moel, nagu ta soovib, vabadus mitte kannatada puudust ja vabadus mitte tunda hirmu. Kõik need vabadused oli diktaator Konstantin Päts oma rahvalt ära võtnud ning just hirm selle ees, mis võib temast saada, kui see rahvas kord neid vabadusi tagasi nõudma hakkab, sundisid teda Venemaale vastupanu osutamise asemel temaga koostöövõimalusi otsima. Et äkki teine diktaator, Stalin kaitseb teda oma rahva eest. Seda muidugi ei juhtunud, aga tuhandetelt meestelt võeti ära šanss täita oma esimest kohust: kaitsta oma peret, kodu ja isamaad. Meestelt korjati ära relvad, mis on võrreldav nende kastreerimisega. Päts tegi Eesti meestest aastakümneteks eunuhhid, munadeta mehed, ja nende eunuhhide viha kisendab seniajani Venemaa ja venelaste poole, nõuab oma mune tagasi.

Teine tähtis Ameerika Ühendriikide president Thomas Jefferson on öelnud, kaitstes Ameerika Iseseisvuse Deklaratsioonis sõnastatud igaühe õigust Elule, Vabadusele ja Õnnepüüdlustele (Life, Liberty and the pursuit of Happiness), panen selle lause kõigepealt ingliskeelsena: "Whenever any form of Government becomes destructive of these ends, it is the Right of the People to alter or abolish it, and to institute new Government, laying its foundation on such principles and organizing its powers in such form, as to them shall seem most likely to effect their Safety and Happiness. Ja nüüd tõlkes: Juhul, kui mistahes Valitsus hakkab nende õiguste teostamist takistama, tekib selle riigi Rahval õigus kas seda valitsust kas muuta või see laiali saata ning panna kokku uus Valitsus, mis on rajatud just sellistele põhimõtetele ning just sellises vormis, mis suudab kõige paremini tagada tema (rahva) Turvalisust ja Õnne. See on lause, mis on oluline ka tänapäeval, nüüd, Ansipi valitsusele mõeldes, aga ka need mehed, kes kogunesid täna Sinimägedes, võitlesid nendesamade õiguste ehk oma rahva elu, vabaduse ja õnnepüüdluste nimel. Nad astusid saksa armeesse, sest vaid saksa armee võis anda neile mundri ja relvad, millega nende õiguste ja vabaduste eest võidelda. See, kes võitleb isamaa eest, ei mõtle, kas on saanud relvad kõrilõikajatelt ja kurjategijatelt.

Minu isa Georg Vaher, kes astus Eesti Leegioni 1944nda aasta suvel ja sai väljaõppe Kloogal, rääkis, et kui sakslased neid Saksamaale kaasa võtta tahtsid, siis ütlesid nemad otsustavalt "ei" ning läksid uljalt Keila alla, kus peeti maha viimased lahingud. Seal olid mehed tankide vastu. Isa rääkis, kuidas unustas end Keila staabi õuele sisse sõitnud tankide pihta käsigranaate loopima, nägemata ja kuulmata midagi, ja ehk olekski sinna jäänud, surmaga silmitsi, kui mitte vastupanu juhatanud ohvitser poleks teda sealt minema tirinud.

Panin tähele, et Delfis kirjutas keegi Foma, et leegionärid hoidsid rinnet kinni selleks, et sakslased saaksid rahus taganeda. Kogu austuse juures punaarmeelaste vastu, sest ka nemad sõdisid oma kodumaa vabaduse eest, sakslaste vastu, ütlen: see on vale. Leegionäre ühendas sakslastega vaid see, et neil oli seljas saksa särk ja küljes saksa märk, aga miks see nii oli, sellest ma juba kirjutasin. Mehed olid väljas oma pere, kodu ja isamaa eest. Isa uskus tõemeeli, et temast on vene tankide tagasitõrjumisel abi.

See noorte poiste surmapõlgurlik vaprus on nii liigutav, et kui täna leegionäride laulude CD-d kuulasin, siis mul tuli pisar silma. Käisin isaga pea igal aastal Keilas septembrilõpu lahingute aastapäeval kaasas ja viimane kord me Innoga isegi filmisime ja intervjueerisime teda. Mäletan, et veel kümme aastat tagasi ei kirjutanud leegionäride tähtpäevadest ükski meediaväljaanne ja see tegi leegionäre väga kurvaks. Nad tahtsid, et nende siirast entusiasmi isamaa kaitsmisel tunnustataks, ja olgem ausad - see on ju tunnustust väärt! Nüüd on siiras rõõm näha, et vähemasti Delfi on surnupealuusõdurite päeva kajastamise väga suurelt ette võtnud. Kui isa seda näeks, oleks tal südamest hea meel. Aga eks ta kuskil taevastes avarustes näebki, ma tunnen seda. Mul oli täna kogunisti tunne, nagu kuuleks isa kuulsat leegionäride laulu laulmas, mis algab sõnadega: "Me leegion sammub ja sirge on ta rüht!..."

Ohjah. Ilusat Sinimägede lahingu aastapäeva, kallid leegionärid! Tänu teile pääsesid üle mere, vabasse maailma pakku tuhanded kaasmaalased, tänu teile teame, et Eesti ei alistunud vastupanuta. Olgu Vabadussammas, millel on juba praegu küljes Eesti Leegioni märk, ka teie sammas. Teie, rohkem kui keegi teine, olete selle täiega ära teeninud.