Väljavõtteid Kalev Rebase päevikust, II

Ärkasin vist peale kahte. Pea lõhkus koledal kombel. Telefonis oli 3 vastamata kõne ja SMS Mirjamilt: „Oli tore tunda aga nüüd käi persse. Ma ei taha sind enam kunagi näha ja ma mõtlen seda tõsiselt. Ja ma loodan et sa minu ukse taha jälle halisema ja kurtma ei tule.“ Ehmatasin ennast paugult kaineks. Helistasin talle – kuid ta ei rääkinud minuga. Lubasin nimelt eile kl 11:00 tema juures olla. Ning ta oli mulle just andeks andnud. Saatsin talle hunniku SMS’e seletuste ja vabandustega. Vastu tuli ka midagi – sisu oli sama „mine persse!“

Paraleelselt tulid SMS’id Toomaselt. Ta kutsus mind enda juurde peole õhtul. Ta ütles seda juba reede õhtul. Et see on plaanis ja küsis kas ma saan tulla. Ütlesin, et pean isaga vanaema juurde suvilasse sauna minema. Mida ma ka tegin.
See oli värskendav – olla oma pere keskel – koguda soojust. Ammutada seda saunast ja oma noortest sugulastest. Tädi Tiinal on 6 last: Jakob, Oskar, Anna, Artur, Villem ja Justin – vanuse järjekorras. Jakob on nagu noor täiskasvanu, naeratab harva – naerab veel harvemini. Oskar on natuke metsik – poksija nagu mina. Tiina räägib, et ta meenutab mind. Anna on vaikne – sõbrustab vanaemaga. Viimase nimi on nagu inglise keeles ’õiglus’. Suhtlesin temaga esimest korda. Kohutavalt armas laps. Nagu nad kõik. Tahaks väga neid aidata. Olime Villemi ja Arturiga laval. Villem oli trussikutes. Ütlesin – loll, need lähevad ju higiseks. Kuid ta ei võtnud neid ära. Ilmselt häbeneb. Võibolla teda ei huvita. Ei seda ma küll ei usu. Igatahes – olin nagu suur vend. Mängisin oma rolli. Jagasin tarkust ja vaatasin kuidas nad reageerivad. Väga lahedad väikesed inimesed. Nad hakkasid võistlema – kumb on kõvem mees. Minu õhutusel muidugi. Villem on kleenuke, Artur natuke tüsedam.Villemil oli raskem, kuid ta pidas vastu. Palju tublimalt kui Artur. Tal on nii ilusad silmad – suured ja ilmekad – vaatavad maailma – imevad informatsiooni ja energiat. Ta oli üllatunud, et ma ei tea, mis klass on B klass.
Viskasin kõvasti leili. Imesin endasse soojust ja higistasin saasta välja. Puhastasin oma hinge. Hiljem läksin välja ja jalutasin lume sees, kuni jalad olid jäätükid. Karastasin ennast külma käes. Maailm on ju nii külm. Jalatalla all on närvid. Villem küsis – kas ma oskan ujuda? Mõtlesin parajasti Jumalast ja Saatanast. See andis mulle geniaalse idee – miks otsida energiat veest ja päikesest? Maa tuum on ju kuum. See on energia. Kui hiinlased eestlastele kukile ronivad – kolime meie vee alla – kupli sisse elama. Meres on ju ilus ka. Sain teada, et mu vanaisa oli skisofreeniaga hullumajas arvel ning tema isa laskis ennast maha – armastuse pärast. Miks alles nüüd? Sain teada, et Tartust tulevatel Rebastel on väga lai sisend. Nad ei ole stabiilsed, nende mõtted leegitsevad nagu minu omad. Sain ka teada, et ma meenutan Tiinale niipalju tema isa, et tal on vahel imelik mind vaadata. Sain teada, et nii Tiinal kui Isal sähvivad mõtted vahest peas nii, et nad ise järgi ei jõua. Isa käib selle pärast Pirita rannas jalutamas. Ema ja vanaema Rita kallistasid üksteist. See oli ilus. Loodan, et tänu minule. Tundsin, et olen seltskonna lemmik ja keskus. Mul oli mu isa ees häbi.

Tagasitulles helistasin Mirjamile ja sain sõimu lisaks. Igatahes lõpetasin Toomase juures õhtul. Läksin sinna kindla plaaniga Saatanale vastu astuda. Parandada inimesi. Nemad on ju ka inimesed. Ütlen neile rahumeeli näkku, et ma ei ole pede... Ammutasin jõudu Mirjamist. Kinnitasin endale pidevalt, et ta armastab mind tegelikult. Olin selles 100% veendunud. Ja selles, et ka mina teda armastan. Mõtlesin juttu ette vastu. Huvitaval kombel olid nad minust kolm sammu ees. Nagu Saatan ikka on. Kuid rääkisin kõik ausalt ära. Ja nemad ainult kuulasid mind. Tükk aega. Siis naersid omavahel. Neile tegid nalja minu idealistlikud mõtted. Ehitada nt vee alla kuppel ja kolida sinna sisse elama, kui maal enam ruumi ei ole. Kui hiinlased meile peale vajuvad. Tõenäoliselt on see suht naeruväärne idee – kuid võimalik 100%. Parem mõtte kui nad lihtsalt maha lüüa. Võimalust selleks meil niikuinii ei ole. Nad on meist ju ees.
Rääkisin, et mul on naine, keda ma väga armastan ja kes mind väga armastab. See neile üldse ei meeldinud. Lõpuks tegi keegi neist „suure avastuse“ – ma ei olegi pede, vaid lihtsalt väga edev hetero mees. Seepeale üldine huvi kadus. Jap. Siiski mitte päris. Toomas helistad mulle veel hommikul kl 500.
Vahepeal olime kahe tema sõbraga Spiritis – PÖFF’i lõpupidu vms. Mõtetu lihaturg jälle. Seal olid ka Mirjami õemehe bändikaaslased – Mike ja Kristjan. Rääkisime Kristjaniga midagi ning mulle tegi nalja tema naiivsus. Tahtsin talle näidata lihtsat asja – kuidas naisi rajalt maha võtta. Kõnetasin üht ilusa keha ja näoga pikkade blondide juustega tütarlast. Ta vedas mind tantsima. Kristjanil jooksis vist juhe kokku, ta lahkus. Rääkida naine ei tahtnud – ju ta teadis oma puudust – mõistus. Tantsisin temaga nagu hooraga. Tahtmatult, mitte meelega. Lasin hormoonidel möllata, näpistasin teda tagumikust jne. Peale 10 min tantsu marssis ta äkki minema. Varsti tuli minu juurde keegi väga vihane vene keelt kõnelev ilus ja tugev meeskodanik, kes tuli mulle väga ligidale, ähvardas mind füüsilise karistusega ja viitas allilmale.
Mees oli minust suurem ja situatsioon ebameeldiv. Pidasin siiski vastu ja vaatasin mehele silma. Nagu Isa on mulle õpetanud. Lasin tal ära rääkida, ilma et teeksin ühtki ähvardavat liigutust. Oleks ta mind löönud – tõenäoliselt oleks ma lihtsalt edasi seisnud. Nagu ma seisin siis, kui mind 3 nädalat tagasi Christiania narko-turul löödi. Mingi valvur, kes ei lubanud mul pildistada. Lihtsalt seisin ja kaalusin situatsiooni. Pole mõtet kakelda, kui sul pole piisavalt jõudu. Kuid venelane ei löönud mind.
Jutu lõppedes vabandasin viisakalt. Ütlesin soravas vene keeles: „ma ei teadnud, et ta sinu naine on. Ning miks ta siis tuli minuga tantsima?“ Tasakaalustumine oli nauditav. Elekter kadus õhust. Äkki oli ta semu. Ütles, et mõistab mind ja peaaegu vabandas vastu. Rääkisin temaga natuke. Ütlesin, et ta oma naist ei lööks. Mul on sihuke tunne, et venelased peksavad pidevalt naisi. Ei tea miks. Armastus käib läbi valu – seda küll. Kuid esiteks on eestlased tuimad ja teiseks – Viimne Reliikvia, vabadus – naist lüüa on ebaõiglane. Sa rikud seadust ja teed iseendale liiga. Naine lihtsalt saab targemaks. Tõenäoliselt on sul endal sitaks valusam kui temal. Aga info liigub, tagumikust selgroogupidi pähe.
Paar minutit hiljem seisin temast 3 meetrit eemal ja rääkisin seda juttu tuttavale baaridaamile. Fliritisin niisama ja ajasin lolli möla. Ta ei olnudki nii rumal – muigas ainult ja otsis silmadega venelast. See tuli just mingit jooki ostma. Palusin, et ta meest otse ei vaataks. Siis patsutasin mehele õlale, tema tonksas sõbralikult vastu – jalutasin esimesele korrusele.
Toomase sõbrad olid läinud. Istusin natuke bändiseltskonnas. Seal oli üks huvitav poiss. Ta oli must noorem – rääkisin temaga. Ta ütles – issand kui õigeid sõnu sa lausud. Jätan kohemaid äriõpingud pooleli ja lähen viiuli kooli. Armas poiss. Naersin õnnelikult.
Läksin ära. Riidehoius oli insident mantli ja kaotatud numbriga. Nad nõudsid mult 100 kr. Küsisin – mis õigusega? Protestisin ja nõudsin omanikku. Lõpuks lõin käega ja andsin 100 kr.
Väljas oli külm, mulle tuli meelde, et takso raha pole. Läksin tagasi ja palusin seda. Kohemaid toodi mulle mu 100 kr tagasi. See oli armas – tuleb ainult inimlikult suhtuda.
Rääksin mingi taksojuhiga 35 kr peale.
Ta ütles – Ok, mis siis ikka.
Sõites küsisin – kas seda on vähe?
Lubasin 40 ja taksojuht oli õnnelik. Igatahes hakkas suhtlema.
Nii lihtne see ongi – 5 mõtetut krooni. Võtsime mingi mehe veel peale. Mul ükskõik. Taksojuht siunas noori ja lolle autojuhte. Noor kutt tagasistmel mühatas.
Ütlesin – ole tolerantne.
Vanamees ainult mühatas nördinult. Täitsa ladna mees oli – tõenäoliselt õnnelik inimene. Koduuksel helistas uuesti Toomas.
Selgitasin talle nagu väikesele lapsele „Palun ära helista mulle kepi pärast! Ma ei tule sinuga kunagi voodisse.“
Ta tundus pettunud ja pani toru ära. Tegelikult ta meeldib mulle. Ta on minust ees – palju targem kui mina. See on värskendav. Kuid ta ründab Mirjamit, minu tuge ja side maailmaga.
Voodisse minnes vaatasin kella. Viis hommikul. Panin endale äratuskella.