Ajakirjandus jooksis Vaba ühiskonna raamatule tormi

Äripäeva fotograaf Raul Mee tabas hetke, kus Öise vahtkonna üks aktiviste Maksim Reva hoiab käes Eesti rahvusvärvides raamatut, väljavõte Äripäeva veebist.

Läbi huumoriprisma, võiks anda täna entusiastliku ajakirjaniku preemia kogu Eesti pressile, kes jooksis sõna otseses mõttes tormi Vaba ühiskonna raamatule. Sest sellist pilti nagu täna oli Vabaduse platsi all värskelt rajatud ruumides avatud "Väikse Pariisi" kohvikus, pole ma ausalt öeldes ajakirjanikuna veel näinud. Või kui, siis ehk Ameerika filmides ja ehk ka Tallinnas Toompeal mõne valitsuskriisi ajal. Nii et mind võttis ausalt öeldes pahviks. Võiks isegi öelda, et sõnatuks. Loomulikult olin ma liigutatud. Mul tuli peaaegu et pisar silma.

Kohal olid ajakirjanikud mitmekümnest eri väljaandest ja kanalist. Ja mul oleks siiralt hea meel, kui selline esindatus oleks kohal ka valitsuse pressikonverentsidel! Ja mitte ainult oleks kohal, vaid küsiks ka küsimusi. Sest ei saa ju ometi nii olla, et ainsad ajakirjanikud, kes on julgenud või julgevad küsimusi esitada, on Enno Tammer (kes suurest ajakirjandusest lahkunud), Jaanus Piirsalu (kes töötab Venemaal) või Elo Mõttus (kes lapsepuhkusel). Olge küsimisel julgemad, lugupeetud ajakirjanikud, siis saadab teid ka edu. Ei tohi lasta sel sündida, et pressikonverents lõpeb valitsuse pressiesindaja sõnadega: näib, et küsimusi ei ole. Magava kassi suhu hiir ei jookse, nagu öeldakse. Ma saan aru, et mõnel ajakirjanikul, nagu Tarmo Vahter on komme lihtsalt jälgida ja eriti mitte küsida, aga tema töötab hoopis teises kategoorias. Ja ta polegi seda tüüpi, kes küsimustega pommitaks, kuigi ta suudab ka seda, ma tean.

Aga tulen tagasi tänase päeva juurde. Raamatu väljaandmist toetanud Tallinna linnavalitsuse esindajad Kaia Jäppinen ja Edgar Savisaar esinesid temaatiliste sõnavõttudega, kusjuures Savisaar ei jätnud kasutamata võimalust ajakirjanikke manitseda. Mis pole poliitiku jaoks hea toon, aga Savisaar on ajakirjanduse käest haiget saanud ja tal on tekkinud kerge kompleks. Minul endal on Savisaarest kahju, kuna teda on materdatud ebaproportsionaalselt palju, sestap oleme teda Irjaga toetanud ja kavatseme toetada ka edaspidi. Juba tasakaalu mõttes.

Pika ja sisuka ettekande pidas Andres Kollist, kes on ise riigiga kohut käinud, kui ta ebaseaduslikult lasti lahti kodakondsus- ja migratsiooniameti juhi kohalt, ja kes juhtis tähelepanu hariduse ning harituse olulisusele, tsiteerides Rein Taagepera, kes hiljuti kirjutas, Soome juhi Mannerheimi ja Eesti juhi Laidoneri näitel, kus üks oli mitmendat põlve haritlane, vabahärra Mannerheim, nagu armastatakse öelda, ja kes juhtis Soome riigi tormisel merel karide vahelt välja, kui samal ajal teine, taluperest võrsunud nö mats Laidoner andis Eesti riigi käest ära.

Irja rääkis raamatu sünniloost, mina juhtisin tähelepanu sellele, et ühes raamatus ja täna ühes ruumis olid koos Tiit Madisson ja Maksim Reva, mõlemad oma moodi julged ja vaprad inimesed, kes julenud kehtivale režiimile vastu seista. Kiitsin ka Irjat, kes on tegelikult selle raamatu sünni peamine "süüdlane". Tema ühiskonna-kriitilistest tekstidest süttis säde, kui nii võib öelda. Tema ind viis meid kokku nii Madissoni kui Revaga. Ja pole ka ime, ta on 4. põlve haritlane ja tema jaoks on au ja uhkuse asi ajada ka laiemalt riigi asja. Mõelda ka muu kui oma ninaesise peale. Ma omalt poolt püüan temaga sammu pidada. Irja ise ütleb, et mina olen talle õpetanud jälle kirjutamise kunsti. Irja esitas ühe oma luuletuse, mis pühendatud Jüri Pihlile, raamatus on avaldatud mitu tema värsket nö vabadusluuletust, selline jõuline luule tuleb Irjal väga hästi välja, ja veel paremini selle esitamine. Teised luuletajad kutsuvad teda etlejate kuningannaks.

Rääkisin ka vaba ühiskonna olulisusest, mis tagab infovahetuse eri huvi- ja ühiskonnagruppide vahel, mis peaks välistama tulevikus sellised fopaad nagu oli see nn pronksiöö, mille käigus tekkis justkui mittemillestki mäsu, mis läks meile kõigile maksma otseselt 50 miljonit krooni, või isegi rohkem, ja kaudselt kindlasti mitmeid kordi veel rohkem. Ma olen seisukohal, et Eestis on võimalik selliseid asju vältida, mõeldes kasvõi meie kõigi laste peale, kellel on õigus turvalisele elukeskkonnale.

Kogu esitluse aja surisesid telekaamerad ja sähvisid välklambid. Ma olin tõtt-öelda esimest korda sellises olukorras ja oli päris šeff tunne. Sest saime Irjaga oma sõnumit edastada sedavõrd laiale auditooriumile. Ettekannete lõppedes andsime veel autogramme ning märkamatult oli kohvikusaal tühi. Olime vaid meie kaks ja üks Postimehe ajakirjanik Hendrik Alla, kes küsis, kuidas meile ettekanded meeldisid ja miks ma Kollisti ettekande ajal nii tõsine olin ja maha vaatasin. Ma ütlesin, et võibolla sellest, et ka Kollist oli ettekande ajal ise ka vähe krampis ja see kandus mulle üle. Olen ses osas vist ülimalt tundlik inimene. Ajakirjanik ütles veel seda, et Savisaare ettekande ajal muutusime vabamaks. Ja tõesti, Savisaar esines peast, vaatas vaid oma märkmeid, ja seda oli nauditavam kuulata.

Ma arvan, et oli üks korda läinud päev. Ja ei olnud ka kaotajaid, peale ilmselt ühe noormehe, kelle taskust pudenes esitluse ajal välja hulk süstlaid, ja keda peeti narkomaaniks, aga võibolla oli hoopis suhkruhaige, kes peab omale aeg-ajalt insuliini süstima. Paistis selline korralik noormees, kelle kohta Irja arvas, et järsku oli Kapo esindaja, kes oli samuti kutsutud.

Igal juhul veelkord tänu kõigile ajakirjanikele, kes leidsid aega, et kohale tulla.