Üks põnev kommentaar-tagasiside elust ja töötamisest Iirimaal

Saabus selline põnev kommentaar-tagasiside töötamisest Iirimaal:

Ärge minge töökuulutuste peale kui te ei ole kindlad! Näiteks agentuurid piiri taga saavad pappi ettevõttelt, kellele nad töölisi ette lükkavad! Meie vahendaja aga võtab omakorda tööliselt papi ja sunnib teda välja maksma ülikallist lennukipiletit! Nendel on omavaheline leping, kus kooritakse töölist ja samuti ka ettevõtet.

Olin Iirimaal, aga kalkuneid ma oma silmaga sääl näinud ei ole (eelkommentaatorile), minuarust on see rohkem siinsete "kadeduse hääl". Meie ametnikud võiks sinna saata! Pakun, et omavalitsutes ei ole niipalju tube, kuhu kasvõi meie pooled "tagumiktunninühkijad" ära mahuks! Maximalselt 3-4 inimest keskmise linna peale ja üliviisakad ja abivalmis. Samuti ei ole määrav töökoht, on miinimumpalk ja reedesed palgapäevad, momenti, et raha ei oleks lihtsalt ei teki. Min. 300 euri nädal, mis on MAKSUVABA ja sellest suudab isegi säästa. Ning riided-söögid on meie hindadest ODAVAMAD! Kui rääkida okupatsioonist, millest meil siin kõik lalistavad ja krokodilli pisaraid valavad ning Venemaad siunavad üle 3. lause, siis meie oleme iirlase kõrval nagu puru p..si nurgas, kuna me pole tilkagi verd valanud! Säälsed katoliiklased ja protestandid said ikka tõelist veresauna näha, kus koju tulles võisid leida laibad, lapselapsest vanaemani. Ja keegi ei vehi sääl maal niisama püssiga! Nähtavasti viimasega ongi sääl kord majas. Inimesed on aga väga rõõmsameelsed ja vabad ning viisakad, kaasa arvatud liikluses mis siis meie oludele ei vasta igas suhtes.:)

Inno kommentaar:
minu meelest väga õpetlik lugu. Ja ametnikega on tõesti nagu on. Kunagi, üle 10 aasta tagasi oli Eestis ametis julgelt mitu korda vähem ametnikke ja ma ei ütleks, et elukorraldus kuidagi kehvem oleks olnud. Pigem sai asjad kergemini ära aetud. Nüüd on aga asjad ikka väga hulluks läinud, kui vähegi midagi ette võtta tahad, siis pead läbima metsiku "tulemüüri", ja asjad ning nõuded üha hullemaks lähevad. Sul ratsutab pidevalt seljas mitu näljast ametnikku. Kes järjest näljasemaks lähevad, sest neid, kelle seljas ratsutada, jääb iga päevaga üha vähemaks.

Loomulikult võib öelda, et ettevõtlus, see polegi mõeldud igaühele, vaid neile, kes suudavad kõigega hakkama saada, aga mulle tundub üha enam, et ettevõtluses pole enam oluline, mida sa teed, vaid kuidas sa bürokraatiaga toime tuled. Ettevõtted ei konkureeri omavahel mitte selles valdkonnas, milles nad on tegevad, vaid bürokraatiaga toimetulemises. Ja mis innovatsioonist või uutest toodetest, või normaalsest konkurentsist me siin siis enam räägime?! Eesti edukas ettevõtja on edukas ametnike moosija ja eurorahade teenindaja. Või oli, sest ka eurorahad kuivavad kokku, ja sellega ka Eesti majandus. Jäänud on bürokraatia-aparaat, aga ma tahaks näha seda lolli, kes läheb sellega vabast tahtest ja kaine peaga rinda pistma, kui veel mingit euro-boonust sealt tagant ei paista.

Ma ei imesta, kui öeldakse, et Euroopa Liit on kõige bürokraatlikum moodustis kogu maailmas, ja tundub, et Eesti on sealt üle võtnud veel selle kõige hullema poole. Ja seda inimlikkust, sallivust, solidaarsust ja hoolivust, mis Euroopa Liitu teiselt poolt iseloomustab, ja mis peaks kõikehõlmava bürokraatia mõju tasandama, pole Eestis kuskil näha. Tundub, et Eesti Nokiaks on saanud idioodi järjekindlusega kõigi ELi normide ja normatiivide täitmine ja selle täitmise ülipüüdlik kontrollimine. Eestist on saanud kontrolli ja hirmu maa igas mõttes.

Ma võin tuua ühe bürokraatia-näite elust enesest. Sellest on mõni aeg möödas, mistõttu julgen sellest juba rääkida. Taotlesin oma ettevõttele ülemöödunud aasta lõpus maksuametilt tagasi enam makstud käibemaksu. Tegin kõik nagu kord ja kohus, täpselt samamoodi nagu olin seda varem taotlenud, kõik nii nagu varem, täitsin vastavad aruanded ja deklaratsioonid. Aga siis, möödunud aasta algul asi millegipärast takerdus. Maksuametnik hakkas norima, ja lõpuks jõudsime selleni, et ettevõte polegi ettevõtlusega tegelenud. Et kõik oli olnud vaid miraaž. Tehtud investeeringud ja muu. Nii et ka sama ettevõtet varem revideerinud maksuametnikud olid näinud ilmutusi. Nii tuli välja. Maksuamet keeldus käibemaksu tagastamast, ja mulle jäi võimalus pöörduda õiguste kaitseks kohtusse. Aga kuna summa polnud jälle nii piisavalt suur, et kohtuasi end ära oleks tasunud (lisaks rahale kulutab kohtuskäimine ka omajagu aega), siis ma loobusin asja kohtusse edasi kaebamast. Ent kuivõrd maksuamet hoidis dokumente oma käes mingi pool aastat, siis viibis ettevõtte aasta-aruande esitamine. Ja kui aruande lõpuks valmis sain, tuli välja, et äriregister oli ettevõttele jõudnud juba määrata trahvi. Mille summa polnud jälle nii suur, et seda oleks olnud mõttekas edasi kaevata. Ja niimoodi tükk-tüki haaval hammustatakse ettevõttest tükke. Suure ettevõtte jaoks pole need asjad ilmselt probleemiks, sest suurel on võimalik palgata inimene või terve osakond selliste asjadega, bürokraatiaga tegelema, aga väiksel käib jõud üle. Juba Äripäeva ajakirjanikuna kuulsin väiksematelt ettevõtjatelt imelugusid nende katsumuste kohta, ja nüüd kogesin selle ka omal nahal ära. Ja olen selliseid asju ka hiljem kuulnud, kui olen ettevõtjatega rääkinud. Ametnikud armastavad ka just väikseid pitsitada, sest nad teavad, et väiksed ei julge kaevata ega kobiseda. Mistõttu ma kujutan ette, et see bürokraatia-masin suretab varsti väike-ettevõtluse välja. Keskmised vast jäävad hingitsema. Jäävad suured ettevõtted ja õnnelikud on need, kes sinna suuremate juurde tööle pääsevad. Ülejäänud peavad tööd otsima mujalt Euroopast, või siis olema ülalpeetavad.

Mina näen kõikehõlmavas bürokraatias VÄGA suurt ohtu Eesti majandusele ja elu-olule tervikuna. Loomulikult mängib siin rolli ka ametnike suhtumine, mis veelgi bürokraatia mõju võimendab. Sest Eestis ei näe ametnik oma rolli mitte teenindajana, vaid jõustruktuuri osana. Ametnike töökultuur on endiselt nõuka-aegne. Väga vähesed ametnikud on head teenindajad.