Arts kirjutab:
ma veel töötu ei ole, aga viimased kolm kuud on tehases tööd vähe, on olnud selline graafik, nädal töö, nädal vaba.
käisime ka metsas seenel ja marjul, kuid ega see nii lihtne olegi, mustikatest on kohalikud spetsid masinatega üle käinud ja ämbritäie seente tarvis peaksin mina tõenäoliselt 50 km. läbi käima. kohti tuleb teada, kust korjata, ses suhtes käivad mulle maalehe taolised targutajad närvidele: minge metsa, raha vedeleb maas. kohalikud napsuvennad hoolitsevad selle eest, et metsast leiad seente asemel vaid tühje suitsupakke. mul üks tädi ongi hulluks läinud (ta paneb mehega kodus tina, kumbki omas nurgas, probleemid veel oma pojaga jne.) ja siis helistab ja sõimab, et me ei viitsi metsa seenele minna, aga õhtuti joosta ja jalutada jõuame. tõsi, kõnnime igal õhtul naisega ja räägime omavahel kõigest. liikumine hoiab ju paremini positiivsel lainel kui suitsetamine ja joomine. siit tekkiks teine küsimus, mida teha sellise tädiga, kes skisoks ära läheb. üks õhtu sõimab, teine päev andeks palub. kaua sa kannatad!
meid toetab rahaga meiega ühes majas elav HEA TÄDI ja ema, kes on nagu ta ise ütleb, rikas pensionär!
3 kommentaari:
sellisele tädile ostke nädalas kaks korda kotitäis õlut ja te olete parimad maailmas. pole vaja kuhugile metsa tormata. tädi läheb ise. mis olukord siis riigis on? kas täpe, pupu või hoopiski tüpa? minu soovitus inimestele, kes on sattunud nende eelmainitud kolme situatsiooni hambusse - emigreeruge kesk või lõuna ameerikasse. kordades odavam elu ja võimalik halvad ajad normaalselt ja inimväärikalt elada. suvi ja päike annavad omasoodu energiat ja kuipalju inimesele eluks ikka vaja on. unustage eesti, kallid autod ja papist majad mingiks ajaks. muutke elustiili ja tundke elust rõõmu. kui pauhanud ja kosunud paikese all aastakese, siis on aega uuesti eesti probleemidega tegeleda vajadusel.
Elan sellist elu juba pea 18 aastat Virginia osariigis.
to 1:40. Aga kuidas arstiabiga Ameerikas on? Tervisekindlustuse pidid saama ainult vähesed valitud.
Postita kommentaar