Väljavõtteid Kalev Rebase päevikust, IV

Tegelikult on kell 21:30 ja käes on teisipäeva õhtu. Kirjutan siin tasapisi vahele. Võtsin nõuks, et ei helista enam ise Mirjamile. Just helistas Alan ja küsis – kas ma viitsin välja tulla. Kurtsin talle päeval, et mul on stress. Alan on väga tark. Mirjam arvab seda, ja ka mina. Ta on programmeerijana päris head karjääri teinud, kuid tahab nüüd kirjanikuks saada. Väga lahe vend. Minu hingekaaslane mingil määral. Kunagi tegi üks naine talle väga kõvasti liiga. Ta on ka Andre ja Repsi väga hea sõber.

Igatahes, praegu ma enam ei mäleta, kuhu ma siis läksin. Arvan, et vanaema juurde, aga võibolla ka koju. Tõenäoliselt vanaema juurde, lähen sinna alati kui keegi mulle väga liiga teeb. Instinktiivselt. Ma isegi ei häbene seda enam. Ta on väga tark inimene ja mulle kõige rohkem jõudu andnud inimene. Ta armastab mind rohkem kui kedagi teist. Ta armastab üldse kõiki oma perekonna liikmeid. Eriti oma lapselapsi. Ta armastab inimesi rohkem kui iseennast. Endast absoluutselt kõike andev inimene. Tema elu on hullumeelne olnud – vanemateta orvust Tartu rikkaimaks tüdruks, sealt vanglasse, edasi Siberisse jne. Tal on väga imelikud tuttavad ja lugusid on tõesti huvitav kuulata. Vanglas oli ta kaua 20 naisega väga väikeses toas, nagu silgud pütis. Tal on väga hea mälu, lõbustas teisi sellega, et luges peast raamatuid ette. Seal õppis ta eestlasi armastama. Noorukina oli ta tuline kommunist, praegu aga vihkab seda nagu Saatanat. See on ka loomulik. Ta õppis lugema nelja aastaselt, nagu ta ise väidab, ja on kogu elu lugenud. Ta on lugenud nii metsikult palju, et see on lausa üleloomulik. Ta teab igast asjast midagi ja kõik ajalugu on nagu mingis süsteemis. „Oh see oli selle poeg ja selle sugulane aga selle elu läks hoopis teistmoodi jne“ Vanaema on peaaegu kogu elu saksa keele õpetaja olnud. Tema õpilased armastavad teda väga. Ma ei tea, et kuskil oleks õpilased oma õpetajat niimoodi armastanud nagu vanaema. Kunagi kui uppus mu vanim tädi – ta oli siis muidugi veel väga noor. Minu ema siis veel ei olnud. Vanaema väidab, et peale seda Jumal rääkis temaga. Ta ei ole mingi kuulutaja, kuid lihtsalt ülihea inimene – konsentreeritud Armastus. Kurat teab kust ta selle jõu võtab...

Ei ma vist siiski tulin Telliskivisse, mul on meeles kuidas ema ja isa ütlesid, et nad siiski ei tule. Ja siis me Retega kahekesi sõitsime – Kehrasse. Praegu ei kujuta ma endale ette – mis oleks juhtunud kui ma poleks saanud sinna minna. Kui mul ei oleks kodu nt. Sõpru, kes mind toetavad raskedel hetkedel. Tõenäoliselt oleks samuti nagu mu vanaisa endale kuuli pähe lasknud – „armastuse“ nimel. Ühe inimese lühinägelikkuse pärast. Ühe naise lolluse pärast. Kurja maailma pärast. Tsivilisatsiooni allakäigu pärast. Usu, lootuse ja armastuse puudumise pärast. Inimeste mugavuse pärast. Kogu selle pasa pärast mida ma iga päev enda ümber näen.

Olen elu aeg teadnud, et kuskil on mingi piir. Sellest edasi pole enam mõtet elada. Pole loogiline elada kui surra on parem. Milleks? Kelle pärast – kas Jumala pärast? Või kuradi pärast? Inimese elu koordinaatteljestikul, mille Y teljeks on elukvaliteet ja X’l jookseb aeg. Kui Y langeb katastroofiliselt madalale, siis joon katkeb. Loogiline ju.

Mu õde on minust kolm aastat noorem. Olen talle väga palju liiga teinud oma elus. Uskuge või mitte, kuid ta põdes minu pärast anoreksiat. Ma olen ikka väga sitt olnud.
Kuid armastan teda kohutaval kombel. Tõesti – ta on nii armas inimene, et sõnu pole. Nii hea ja ilus ja tark. Kusjuures ta on tark. Targem kui mina. Filosoofias nt. Ja ka mujal. Ta on palju õppinud, vastupidiselt minule. Retega on väga hea rääkida. Tõsiselt hea. Me saame asjadest ühte moodi aru. Ilmselt sellepärast, et ta ei taha mulle vastu vaielda. Ta armastab mind. Laseb ennast minust mõjutada. See on nii armas.

Aga mu naine arvab, et ma olen pede.

Jätkub...