Väljavõtteid Kalev Rebase päevikust, V

Teisipäev kl 10.15

Madara 27, kontoris – isa (ja minu)

Eile siis õhtul kirjutasin.. Tegelikult kirjutasin pühapäeva õhtul ainult natukene. Rohkem kirjutasin juurde eile õhtul, kui teksti läpakasse ümber toksisin. Digitaliseerisin informtasiooni. Oleks veel kirjutanud, kuid läpakas sai aku otsa. Energia lõppes...

Öösel lugesin Bulgakovi „Meister ja Margaritat“. Seal kirjutatakse Saatanast ja Armastusest, mis selle võidab. Pontius Pilatusest ja Jeesus Kristusest kirjutatakse ka. Õudselt hea raamat.

Hommikul ärgates tundsin igatsust nagu jäist kätt oma südant pigistamas - pimedusest. Väga sitt oli olla. Mirjam on kaugel ära. Mitte väga, aga siiski, mitte siin riigis. Hullem on see, et me oleme tülis. Või mis tülis, kurat teab mis see on. Ma ei ole enam kindel, et ta mind armastab. Võibolla ta just praegu ärkab kuskil hotellis ja mõtleb läbi oma tänase päeva tegemised. Tõenäoliselt. Huvitav kas ta minu peale ka mõtleb. Miks ta mulle eile ühtki sõnumit ei saatnud. Kas ta täna saadab? Tal pidi rouming-pakett olema. Iga kell saab helistada.

Minu ankur. Minu side maailmaga. Teda ei ole. Mu kaardimaja alumine kaart. Kogu maja väriseb. Tunnen, kui ebastabiilne ma olen. Tunnen end hulluna. Ebastabiilse energiakeskusena, kes hulgub jälle maailmas ringi ilma pidepunktita. Vabadus, see mida olen ihaldanud. Raske on see. Inimesed ei usu mind. Jeesus Kristusel oli lihtsam. Ta lihtsalt käis ringi kuulutas tõde ja oli ülienesekindel. Tal oli hea. Tal ei olnud isa - Jumalast viljastatud ema. Me kõik ideaalselt teame, et seda ei saa olla. Neitsi Maarja – naerukoht – pigem lõdva püksikummiga valetaja. Või siis olen ma valesti aru saanud. Siiamaani teadsin, et mehe ja naise vahelisest suguaktist sünnib laps.
Mina olen inimene. Mul on vaja armastust. Mul on vaja pidepunkti maailmaga. „All we need is love“ nagu Beatlid laulsid. Nii see tõesti on. Ja Eestis praegu on seda armastust väga vähe. See on loomulik. Tuleneb ühiskonna korra vahetumisest, keskkonna ja väärtushinnangute muutumisest, üldisest segadusest. Vanemad kaotasid lapsed ja lapsed kaotasid vanemad. Naised kaotasid mehed ja mehed kaotasid naised. Üldises segaduses on kõigil nii palju tegemist raha teenimisega, nad ei jõua pöörata tähelepanu oma ligimestele. Kõik kaotasid – armastust. Rein Kaarepere nt „tõrvikutooja“. Iidol tõenöoliselt – suri infarkti ärilõuna ajal.
Kuhu kadus Armastus? Kas saatan võttis selle ära? Olengi hull ja olen seda hea meelega – olen hull Armastuse järele.

Eile ütles mu parim töötaja ja „sõber“ Reps, et olen ebastabiilne. Muidugi, et olen. Olen mõjutatav inimestest ja suhetest minu ümber. Ka see, mida Sina ütled, mõjutab mind kõvasti. Kui ütlesin talle, et kavatsen oma nime entsüklopeediasse saada, siis nägin kuidas ta nagu põrkus minust eemale. Ajas selja sirgu. Marko on tagasihoidlik poiss. See on sinu viga ja kordaminek korraga. Eesmärgid peavad suured olema. Niikuinii jõuad sa sinna, kuhu sa tahad, kui jõuad, enne surma. Sureme me loomulikult kõik kunagi. Tean, et mu eesmärgid on suured. Tean, et olen mõjutatav ja et mul on suur sisend. Ma kuulan hästi ja võtan info vastu. See on minu anne. Ema ütles mulle seda. Ma ise arvan, et ma ka räägin suht osavalt – müün. Ja tegelikult ma ka mõtlen suht kiirelt. Protsessin informatsiooni. Olen nagu infosüsteem – mul on sisend, väljund ja protsess. Protsess – analüüs ja süntees. Rohkem inimene ei saagi teha. Olen, siis mina süüdi, et mul on nii tark isa ja vanaema? Minu kaks tähtsamat tugi inimest. Nemad on minus kindlad. Selles, et jõuan kaugele. Ja mina ise olen iseendas kindel. Rohkem kui keegi teine. Sest keegi teine ei tea minust niipalju kui mina ise. Kui võtsin kevadel ette oma poiste projekti, siis ei uskunud paljud, et ma sellega toime tulen. Kuid ma tulin. Ma ei ole mingi juht - tean seda.

Organisatsiooni juhtimine nagu autosõit libedal teel – jääralli. Esisillaveoga auto puhul nt, keerad ja annad gaasi. Siis esimesed rattad tirivad õigele poole. Kontakt maaga on vaid rataste puutekohas. Suur mürakas masin, mille roolis sa oled. Sõidab lihtsalt vastu posti või veel hullemini. Kui sa seda õigesti ei juhi. Neljarattaveoga masinad sõidavad paremini. Paralleele on palju.

Internet on maas. St UNINET ei anna ühendust. Keegi helistas ja ütles, et mingi jama on. Tõenäoliselt pole keegi juhtmeid läbi lõiganud. Võibolla mingi infosüsteem või ruuter on katki... Moosipurk, meie sisemine ruuter ei anna Interneti edasi. UNINET muidugi toimib. Süs-admin hakkas tegelema. Mul on vaja laborile registreeruda.

Mu isa sündis Tartus ja kasvas üles maal. Meie küla on 2000 aastat vana, Kunda lammasmäe ligidal. See on väga vana. Jeesus Kristusega samas põlvkonnas.

Irvitan selle peale. Usku ju pole. Keegi ei usu enam Jumalat. Inimesed küsivad minult imestunult – kas sina usud Jumalat? Ise need lambad pole kunagi mõelnudki mis see Jumal olla võiks. Muidugi ma usun seda. Mida ma siis veel pean uskuma? Kuid ma ei tea mis asi see on. Võibolla on ta Päikese sees. Kõik see soojus ja energia mis meile tuleb. Võibolla on ta minu peas – kõik see mida ma mõtlen. Ma ei tea.

Ta käis karjas ja elas maaelu. Seal kasvas ta üles. Meie talu oli üks küla vanimaid. Suured iidvanad saared on ümber elumaja – ilus koht. See oli vanaema lapsepõlvekodu. Taat oli küla sepp ja väga tark mees. Memm oli pärit natuke kaugemalt – kõrtsmiku tütar suurest perest. Tegelikult on mul väga hea perekond. Meie perekonnas on palju kuulsusi olnud. Kaugemad ja lähemad sugulased. Kes oli Vene keisri koduõpetaja, kes mingi kuulus kunstnik, kes abiellus Betti Alveriga jne. St mul on suht head geenid. Ma tean üldse väga vähe oma vanaisadest. Ja oma Tartu sugulasi – Rebaseid ei tunne ma peaaegu üldse. Tean, et isa isa ja ema armastus oli väga kirglik ja lõppes äkki. Autoõnnetusega – vanaisa surmaga. Isa oli siis 12 aastat vana vms. Keha kirstus oli ilma peata. Pea kohal oli mingi tomp. Vanaema silitas tompu ja nuttis. Isa on mulle sellest palju rääkinud. Mitte korraga, aga step-by-step. Isa ei uskunud tema surma kuni oli 30 aastane. Ootas kogu aeg teda tagasi – küllap läks kuskile peitu ja varsti tuleb tagasi. Kuid vanaisa ei tulnud ega tulnud... See on imelik, kuidas inimesed teda austavad – öeldakse, et ta on väga tark inimene. Ta on hull teadlane – leiutas vene ajal kunstmõistuse, kuid see ei saanud kuskil teatavaks. Ta on mulle seda rääkinud ja ma usun teda, tundub loogiline. Isa ütleb, et teadlane peaks suutma vastutada oma leiutise eest, mitte nagu aatomi pommi. Ta põdes seda pikalt...

Siiski – on üks sugulane keda ma tean ja armastan. Neid oli kolm last. Lembit, Endla ja Vambola. Lembit oli sel ajal Eesti sõjaväes. Tal ei olnud võimalustki Eestisse jääda. Läbi Saksamaa vangilaagrite, Rootsi, Argentiina jne maandus ta lõpuks Kanadas. Endla elab siiani Austraalias. Vambola, vanaisa, jäi Eestisse. Lembitul sündis poeg ja temal omakorda poeg. Juhuslikult pandi talle sama nimi mis mulle. Ka perekonna nimed on meil sarnased. Sel kevadel käis ta Eestis, surusin ta kätt lennujaamas. Pidin teda nägema veel korra. Enne kui nad ära lähevad. Läksime õhtul Mirjamiga tülli, mingi mõtetu asja pärast. Astusin autost maha ja ütlesin, et tulen hiljem talle koju järele. Mõtlesin, et lähen joon tassi teed ja rahunen. Siis tuli mulle hea mõte. Läksin hotelli, nad peatusid Radissonis. Leidsin toa ja astusin sisse. Vanemad vaatasid mind üllatunult. Küsisin, kas ta tahab välja minna? „Yeah, sure... Wait a minute.“ Õudne lihamägi on see vend. Ta on eluaeg sporti teinud. Kunagi mängis hokit ja nüüd jalgpalli. Küsisin kas ta mängib hästi? „I dont know.. I only fight..“ noogutas ta sõbralikult. Üldse koguaeg kui ma mingi ettepaneku tegin – noogutas ta ainult sõbralikult – yeah whatever. See peale ma ainult naerisin. Ta oli nagu mina – ainult teistmoodi, tal oli nagu see kadunud osa minust. Kui ma talt ükspäev küsisin, miks sa koguaeg nii ütled. Naeratas ta, nagu tavaliselt ja põhjendas umbes, et ta on lihtsalt õnnelik, et keegi tema eest viitsib hoolitseda. Ta kartis, et see reis koos vanavanematega sakib täiega, kuid nüüd on kõik Cool. Niivõrd tüünet meest ma lihtsalt teist ei tea. Ta meenutab mulle natuke üht mu vanimat sõpra Meelist. Kuid ma ei tea. Ta on nagu teistmoodi. Ta on nagu täiesti rahul kõigega. Silmad säravad koguaeg – peaaegu nagu hullumeelsel – aga sõbralikult. Ta on ilus poiss ka. Järgmisel päeval käisime Rete ja mu poolõega Paldiskis marihuaanat suitsetamas. Niisama, et talle elamust anda. Üldse, see nädal aega nagu lendas, kui ta siin oli. Käisin tal isegi Pärnus järel. Seal oli lahe möll, jõime ennast jumala segi. Sõime mõlemad mingit taimset adrenaliini ja veel mingit Kanada nõrka narkotsi, mille ta oli kaasa toonud. Eriline hull vend... Jumala lahe vend.


Jätkub...