Eesti superperekonna lõpp, ja kindlatest asjadest siin elus

Väljavõte värskest Kroonikast.

Värske Kroonika kirjutab, kuidas lõppes Eesti superperekonna abielu. Nad olid kahtlemata ajastu sümbol. Nn eduajastu sümbol. Neist võtsid eeskuju paljud mehed ja naised, nende seas ka näiteks minu eksabikaasa Ingrid, kes jumaldas taevani nii Ülle Kaldveed (kellest hiljem sai Sildmäe) ning tema kaasat Toomas Sildmäed. Eriti imetleti seda hiilgust, mis välja paistis. Ja väliselt oli kõik korras, lausa hiilgav: uhked tualetid, kaunid autod, viimase peal kodud, toredad lapsed ning siis firmad ja aktsiaportfellid, mis seda kõike võimaldasid. Nad olid kahtlemata Eestimaa Uhkus, kuigi neid sinna saatesse ei kutsutud, aga kõik said aru, et just nemad on "need". Neist räägiti seltskondades, ahhetati ja ohhetati. Ülle oli eeskuju paljudele eesti naistele, ja Toomas omakorda meestele. Naised tahtsid kõik sama ilusad välja näha kui Ülle, ja mehed olla sama rikkad ja edukad kui Toomas. Mingis mõttes sümboliseerisid nemad kaks kogu Eestit, seda Eestit, mis pidi loetud aastatega jõudma rikkamate Euroopa riikide hulka. Puudu jäi vaid ainult mõni miljon, mõni uhke tualett, vastuvõtt, välisreis, investeering.

Ent nüüd on nagu Nukitsamehe filmis, kus algul oli kõik üle, ja nüüd justkui kõik puudu. Sest tegelikkuses, nagu välja tuleb, oli kogu see ilus fassaad rajatud savijalgadele. Mis esimese suurema veesahmaka peale lihtsalt kokku vajus. Või nagu seda nüüd põhjendatakse: Toomasel ei läinud enam nii hästi, Ülle hakkas tänitama, Toomas kukkus selle peale jooma, tegi avarii ja lõpuks peksis läbi oma naise ja lapse, ning kutsus ise omale politsei järgi, et öö "plate" peal veeta. Ja tänane Kroonika kirjutab juba nende lahutusest. Sellest, et Toomas on Ülle jaoks järjekordne "eks", esimene oli endine kuulus laskesuusataja Urmas Kaldvee, kelle Ülle kümmekond aastat tagasi maha jättis ja kes mõned aastad tagasi sai Soomes 6,5 aastase vanglakaristuse narkootikumidega hangeldamise eest. Toomas alustas oma karjääri noorelt ja päris kõrgelt, ta kosis nõuka-aegse Eesti eliidi tipu, toonase valitsusjuhi Bruno Sauli tütre, kelle kaudu avanesid talle kõik uksed. Kui praegu mängivad teatud asjades rolli tutvused ja raha, siis toona oli "valuutaks" ainult tutvused. Ja neid sai Toomas omale kamaluga. Talle anti juhatada toonases mõistes kompvek: Eesti-Soome hotelli ühisettevõte, kus liikus palju välisvalutat, ja mille kõrvalt alustasid tegevust sellised hilisemad tegijad nagu Hansapank ja ajaleht Eesti Ekspress.

Nonii. Eesti on praegu samas seisus: nõuka-aegsetele tutvustele ja sidemetele (näiteks Aadu Luukase transiidiäri) rajatud ettevõtmised on end tänaseks ammendanud. Ja ilus fassaad, mis vahepeal ette manati, on nüüd lagunemas. Ja mis selle alt välja tuleb: mingit sügavamat vundamenti ühiskonnal polegi. Kõik valgub kolinal laiali, nagu oleks tegemist uppuva laevaga: noored ja ettevõtjad pagevad välismaale, kohalikud poliitikud üritavad võtta mis võtta annab. Paremaid palasid on noolima tulnud kaarnad: välisinvestorid, kellele langeb palju asju poolmuidu sülle.

Nüüd, kus kõik on lagunemas, ja varsti päris lagunenud, oleks aeg mõelda, mis siis on see kindel, millele tulevik üles ehitada. Inimsuhetes on määravaks kindlasti vastastikune sobivus, kindel tunne, mida ka armastuseks kutsutakse, ent mida ei tohiks segi ajada silmakirjaliku "armastusega", mida mitmed poliitikud on asunud nüüd levitama. Sel pole armastusega mingit pistmist, või kui, siis niipalju, et ka Sildmäed kindlasti armastavad teineteist. See tähendab siis ohtrat joomist ja teineteise peksmist. Ka näiteks Reformierakond, mis armastust jutlustab, peksab teiselt poolt rahvast. Mille kohta võiks, venepäraselt öelda, et peksab, järelikult armastab, aga mis tegelikkuses on pigem kurblooline nähtus. Võib öelda, et Reformi juhitav valitsus lasi tänavatele kogunenud venelasi materdada puhtast "armastusest" ja venelasid lõhkusid majade aknaid samuti "armastusest". Hoidku jumal Eestit sellise armastuse eest!

Ühiskondlikus plaanis tähendab armastus mitte silmakirjalikku sõnakõlksu, vaid tegelikku vastastikust lugupidamist ja ühtsust eri ühiskonnagruppide vahel. Kus on kindlustatud, et kõik on seaduse ees võrdsed, ja kõigil on sõna-, mõtte- ja arvamustevabadus, kus kõigil on õigus olla ära kuulatud ja kus kõigi arvamustega arvestatakse. Ja see ei sünni lihtlabasest loosungist "ma armastan", vaid see eeldab järekindlat aastatepikkust sihikindlat tööd. Et rajada vundament, kuhu on võimalik mida iganes hiljem ehitada. Kasvõi selle 5 rikkama jõudmise asja. Ma pean silmas vaimurikkust, millele juhtis tähelepanu juba legendaarne õpetaja Jakob Hurt.

Teine kindel asi, mis elab üle kõik mõõnad ja kriisid on haridus. Ja ma ei pea silmas ainult kooliharidust, vaid inimese tahtmist ja võimet end ise harida, lugeda, end täiendada, arendada oma loomingulisi võimeid. Ühiskondlikus plaanis tähendab see kõige laiemas plaanis hariduse tähtsustamist. Nn edukultuse aastatel vajus hariduse roll tahaplaanile, oluliseks said kõikvõimalikud laenud ja liisingud. Ent see kõik on kaduv, nagu elugi näitab. Raha võib kaduda sama kiiresti kui ta tuli. Ja puhtalt rahale üles ehitatud ühiskond on seetõttu väga haavatav, nagu praegune elu Eestis näitab. Valitsus on hädas, sest pole midagi, millest kinni hakata. Kogu riik on nagu vana, lagunev, hooletusse jäetud maja, kus pole millestki kinni hakata, millelegi isegi midagi kinnitada, kust pudeneb sulle kaela lahtist krohvi niipea kui kuskilt kinni võtad, kus lagunevad seinad, millele tahtsid näiteks kappe kinnitada, vajuvad läbi põrandad. Mis sellise majaga teha? Maha teda päris lammutada ei saa, kuigi see oleks kõige lihtsam lahendus. Ent kuhu panna siis need inimesed, kes selles majas elavad? Maja tuleb hakata taastama nii, et inimesed on sees. See eeldab aga äärmist täpsust ja tähelepanelikkust, korralikku läbimõtlemist ja planeerimist.

Ma olen ise oma elu varemetest taas kivi-kivi haaval üles ehitanud ja tean kui raske see on (ma olin sisuliselt samas seisus kus Sildmäe praegu, kus mul oli justkui kõik olemas, ent samas polnud mitte midagi, minu puhul asi lapse- ja naisepeksuni siiski ei läinud). See teekond kätkeb endas mitmeid tagasilööke ja üleelamisi. Sest uuega alustades kannad paratamatult vana endaga kaasas. Ent kui vundament on tugev, siis ma kinnitan, on inimene väga paljuks võimeline. Suuteline end ületama. On selline iseäralik kindlus hinges. Ja kui sul on olemas tugev jalgealune, kindel siht ja eesmärk, siis märkad, et ümbritsev keskkond hakkab sind vaikselt toetama, kus saatus ulatab sulle abikäe. Minu arust on just see see maagiline käsi (vastastikuse lugupidamise, ühtsuse, hariduse tähtsustamine), mida on otsitud, ja milleks on peetud vaba turumajandust, ent mis, nagu elu on näidanud, seda teatud hetkel enam polnud. Sest, nagu nüüd räägitakse, oli see turumajandus üles ehitatud ainult lihtlabasele ahnusele.