Eestimaisest toidust

Värske ja eestimaine, hetk Tartu turult.

Ma tahaks veekord üle korrata Hippokratese tuntud õpetust, et "sinu toit on sinu rohi ja sinu rohi on sinu toit". Ja sellest tulenevalt kirjutada eestimaisest toidust.

Kõigepealt niipalju, et minu enda toidulaud oli lapsepõlves väga kesine. Ma mäletan hästi, kuidas tahtsin, eriti talvel ja kevadel midagi värsket, aga seda lihtsalt polnud. Ma sõin ainult saia, piima ja vorsti. Seda lastevorsti, mis koosneb, nagu hiljem olen aru saanud, searasvast, jahust, piimavalgust ja värvainest. Kus liha pole üldse.

Ja ma ei imesta, kui sellise ühekülgse toitumise tagajärjel on mul tekkinud tervisehädad: ma ei talu piima ega saia. Kõht annab kohe märku: paistetab üles ja läheb lahti. Ja enesetunne muutub kehvaks. Kui söön aga kala ja värsket, puu- ja juurvilja on enesetunne super! Saia suhtes ei oska öelda, aga niipalju kui ma mäletan, siis piima suhtes on mul juba lapsest saati olnud teatud vastumeelsus. On tekkinud okserefleks. Nii et võimalik, et ma pole talunud piima, seda lehmapiima juba lapsest saati.

Aga ma tahaks kirjutada eestimaisest toidust, nn eesti köögist. See, mida peetakse eesti rahvusköögiks, ehk siis verivorst ja hapukapsad pole tegelikkuses mingi eesti köök, vaid saksa köök teatud eestlase orja-mugandustega, kus siis taheti saksa kombel samuti bratwursti süüa, aga kuivõrd kõik liha anti saksadele andamiks, siis ei jäänud endale muud kui veri ja rupskid. Ning et asi tummisem oleks, siis lisati nii vorstile kui hapukapsale veel tangu ja pekki.

Samas on saksapärase mandritoidu eelistamine Eestis kui mereriigis, või õigemini suurel saarel, või poolsaarel enam kui kummaline. Sest kõikides mereriikides tarbitakse, on iidamast-aadamast tarbitud kala. Ja tehtud seda erinevatel viisidel. Aga millises Eesti söögikohas pakutakse eestimaist kala? Nõuka ajal viidi kõik kala Eesti vetest välismaale, müüdi maha, et riigile valuutat teenida. Ja Eesti poelettidel oli kuskilt Atlandilt püütud skumbria. Kohalikku kala sai kas ise püüda, või siis osta kohalike kalurite, näiteks peipsivenelaste käest. Ja kui aus olla, siis ega olukord pole palju muutunud. Kohalikku värsket kala saab ehk vaid Tartu turult. Aga igal pool mujal valitseb Norra kalakasvandustest pärit lõhe.

Aga oleks siis värsket lõhegi pakutaks! Enamik Eesti söögikohtades pakutavast kalast on eeltöödeldud ja sügavkülmutatud, kus siis kalalõik vahetult enne serveerimist kuskil, näiteks mikrolaineahjus üles soojendatakse.

Ma ei hakka rääkima üldse koolides ja lasteaedades lastele pakutavast. Kui sealseks põhitoiduks on pudrud ja viinerid, siis, noh, sealt ei saa muud tulla kui haiged lapsed. Kehva toidu kohta ütlen ma nii: see tuleb küll odavalt kätte, aga läheb hiljem väga kalliks maksma.

Samas on Eestis väga palju värsket. Näiteks seened. Kui paljudes lasteaedades või koolides pakutakse praegu söögiks värskeid seeni, mis on igal pool saadaval?! Või värskei marju, näiteks pohli, jõhvikaid, sõstraid. Või nendest marjadest valmistatud toormahlu?

Või kui paljudes lasteaedades ja koolides pakutakse lastele salateid, siis tehtuna peedist, porgandist, kaalikast, kapsast? Ja seejuures mitte äädika, vaid õliga maitsestatult? Või kas pakutakse tomatit ja kurki, mis tänavusel soojal sügisel on jätkuvalt saadaval? Või õunu, pirne ja ploome?

Loomulikult, seda pole! Ühelt poolt keelasid nn euronõuded ka koolidel, näiteks maapiirkondades enda valmistatud toidu pakkumise, teiselt poolt, kas saab seda kodumaist värsket ka muudes söögikohtades? Kui, siis väga üksikutes. Enamik toidust on kuskilt väljast sisse veetud, külmutatuna, ja siis üles soojendatud. Ainuke kodumaine, mida laialdaselt kasutatakse, on ehk kartul ja piimatooted. Aga muud mitte midagi.

Ja jookide koha pealt pole asi samuti kiita. Kui paljudes söögikohtades saab tasuta vett, mis on parim jook, ja mida peaks olema Eestis küllaldaselt saadaval?! Ja pole siis ime, et küünitatakse käsi kas mingite kahtlaste nn segumahlade või fantade-koolade suunas. Mis maksavad pudelis samapalju kui vesi. Või juuakse ohjeldamatult piima, mis on isegi pudeliveest odavam. Samas on vesi kõige parem ja loomulikum jook toidu kõrvale. Ja see peaks olema Eestis kõigile tasuta saadaval, ka nooblites restoranides, ning koolisööklates.

Ma soovitan mõelda, kallid kohvikulised, eestimaise toidu teemal. Minupärast kasvõi uuesti luua eesti köök. Ja jätta meelde Hippokratese aastatuhandeid vana ütlus: "sinu toit on sinu rohi ja sinu rohi on sinu toit".

Ja veel: eestlane on harjunud toidu, või kõhu arvelt kokku hoidma. Seda ei tohi teha. Või kui teete seda ise, siis ärge suruge seda peale lastele.