Hea point Savisaarelt: Kas viimnepäev ongi käes?

Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Minu meelest hea point Edgar Savisaarelt tema blogis: et kas viimnepäev on käes, et kõik, mis müüa on läheb võileivahinnaga müügiks.

See on tõesti nii, nagu on ka kirjeldatud, et Eesti riik käitub justkui inimene, kes müüb oma viimast lauahõbedat hinge tagant. Stiilis, et pärast meid tulgu või uputus.

Ja mis müüki puutub, siis kindlasti on teatud olukorras müük õigustatud, näiteks ettevõtete edukamaks juhtimiseks, lisakapitali kaasamiseks. Aga praegusel juhul lihtsalt müüakse mis müüa annab esimese ettejuhtuva hinnaga, ainsale pakkujale, müügi jaoks kõige ebasobivamas olukorras. Mida võib ehk soovitada mõnele sms-laenudega hätta sattunud perekonnale, aga mida ei saa endale lubada riik.

Kui väljapoole vaadata, siis riigid, vastupidi, ostavad ise üles hätta sattunud ettevõtteid, et säilitada tööhõivet ja majanduse stabiilsust. Eestis on ses osas lastud rihm täiesti lõdvaks. Stiilis, et las minna!, nagu ütles Jorh Adniel Kiir ühes loos Joosep Tootsile, kui kuulis, et Teele ka Tootsi ei taha.

Olukord on väga sarnane 1939-1940. aastaga. Kus Eesti võetakse üle, okupeeritakse. Seda küll mitte territoriaalselt, sest keda see territoorium tänapäeval ikka niiväga huvitab, vaid majanduslikult. Kaasaja okupatsioonid on majanduslikud. Ent võtted on samad: ühiskond aetakse nurka, ja siis tõmmatakse müts pähe. Seejuures pole rahval mingit õigust otsustada.

Ja tulevikus ei puhka Nizzas mitte Eesti pensionifondide kliendid (kes on, vastupidi, kõigest ilma jäänud), vaid Skandinaavia pensionärid-hoiustajad, kelle puhkuseraha eestlased-laenajad oma tööga välja teenivad.