Kaks põnevat kommentaari Inno-Ingridi suhte kohta, ja Inno kommentaar

Saabus selline kommentaar, ühe eelmise sissekande juurde:

"oleks sa normaalse inimese kombel end üleval pidanud kui lahutasid, oleks sul side lastega olemas. Aga sa pidid kohe oma solvatud hiigelsuurt egot ajakirjanduses liputama hakkama.
Mis parata, meil on sihuke ühiskond, mis ei suuda aksepteerida ropendavat, bordellis käivat ja laste ema alandavat isa.
Tegelt oleks sa saanud ka hiljem kui lapsed juba suured, suhted taastada. Nüüd küll mitte, sa oled ise kõik selleks teinud, et lapsed sin põlgaksid.
Ja ära üldista, eesti mees pole reeglina selline nutunaine, salalik, nuhkiv, alatu ja igavesti kättemaksuhimuline."

Ja sellele tuli selline vastus:

"sinu jutus sisaldub just seesama vastik ülekohus, mida sa justkui innos taunid.
Saa aru, et Ingrid rikkus abielu! Ta keppis abielus olles teise mehega. Ta ei hoolinud seda tehes ei oma lastest, mehest, ega perekonnast vaid üksnes iseendast. Just see käitumine on amoraalne.
Tuletan meelde, et inno oli sellal tubli pere eest hoolitsev abielumees. Kes siis keda sopaga üle valas? Kes käis bordellis?
Pealegi ei ole üeski eesti seaduses sätet, et juhul, kui lahutatud mees avaldab oma naise labased saladused, ta enam oma lapsi näha ei saa. Sellist seadust pole olemas! Inno ei ole alkohoolik, vägivaldne, ega kodutu, vaid mees, kes on toonud valguse kätte oma eksnaise silmakirjaliku loomuse.
Amoraalse loomuse."

Inno kommentaar:
minu meelest küllalt mõtlemapanevad kommentaarid mõlemad, kus siis üks pooldab väidet, et mees, kes oma naise ebamoraalse palge paljastanud, peab häbenema, ja ei tohiks enam oma lapsi näha, ja teine vaidleb sellele vastu.

Ma mõistan mõlemaid argumente, sest mõlemad on oma vaatepunktist lähtuvalt õiged. Arhailisest vaatepunktist lähtuvalt ei tohiks mees kurta ega viriseda, mehi on nõnda aastasadu kasvatatud. Viimasel ajal on aga tekkinud mehe jaoks uus olukord, mida esindab teine kommenteerija.

Mina leian, et paljud probleemid tulenevad sellest, millest ma eelmises sissekandes kirjutasin, et mees on muutunud ühiskonna vangiks. Ja ka sellest, et mehed ei räägi oma muredest ja probleemidest. Ja kui mehed ei räägi, siis eeldatakse, et nad ei peagi rääkima.

Tõepoolest, ajalooliselt pole mehed kurtnud. Kui mehel olid olemas kõik vabadused ja õigused, siis polnudki põhjust kurta, ehk teisisõnu, kui tal oli probleem, siis oli ta selles ise süüdi, millest tulenevalt tundus mehe kurtmine jabur. Aga nüüd on olukord muutunud, mees on ilma jäänud paljudest vabadustest ja õigustest, mis võimaldasid tal varem oma muresid lahendada: ta ei või enam võtta teist naist, oma naist ja lapsi kohelda nagu loomi, mees pole enam peres ainuke, kes tööl käib ja raha teenib, mees ei või enam end isegi täis juua kui tahab. Armastatakse öelda, et mees on naisega võrdne. Mis tähendab, et naine on saanud omale mehega võrdsed vabadused ja õigused, see on siis tööl käia, raha teenida, enda eest seista. Ent millegipärast pole mees vastu saanud naise ajaloolist õigust kurta, rääkida oma muredest. Ehk siis mees pole naisega võrdne. Ja millegipärast leiab mehe õigus oma muredest ja probleemidest rääkida paljude naiste vastuseisu. Huvitav on see, et kui mees on andnud naisele paljud talle kuulunud õigused ja vabadused, siis ta pole "eit", aga kui nõuab vastu varem naistele kuulunud õigusi ja vabadusi, siis on ta "eit".

Minu ettepanek on: kui mehele ei anta naistele kuulunud õigusi, siis peaks naised loobuma ka neile antud õigustest, ehk siis tööl käimisest, raha teenimisest, valimas käimisest, peres oluliste otsuste tegemisest. Sellises olukorras poleks mul mehena enam millegi üle kurta.