Rakvere, siit ma tulen!

Pildil Irja (32), hakkamist täis, hubases Villa Theresa's teed joomas, Rakvere tammiku külje all.

Puhh, nüüd on see siis tehtud. Otsustatud. Täitsin just Rakvere linna volikokku kandideerimise ankeedi ja olen veidi ärevil. Tahan, et kuuleksite seda kõigepealt minu käest, armsad blogilugejad: jahh, mina, Irja Tähismaa, teie alandlik teener, otsustasin tänavustel valimistel kandideerida. Keskerakonna nimekirjas, sest mulle meeldib see partei ja selle partei tugev ja tark juht. Ma ei suudaks iialgi pooldada erakonda, mille juht on nõrk nagu Andrus Ansip või rumal nagu Jüri Pihl. Seepärast valisingi Keskerakonna ega häbene oma valikut karvavõrdki. Vastupidi, olen selle üle uhke.

Nii et ma siis kandideerin. Rakveres. Olen Rakvere tüdruk ja armastan oma kodulinna südamest. Kus ma ka elanud poleks (Tartus, Tallinnas, Portugalis - jah, isegi Portugalis!), ikka olen siia tagasi igatsenud. Kõiki neid mulle tuttavaid vaikseid tänavaid ja teid, mõnusaid metsatukkasid, vulisevaid ojasid ja puhta veega allikaid. Oma armsat isakodu Paju tänaval, mis asub samuti metsatuka ääres, tiigi kaldal. Ilusat keskväljakut, kus oli kunagi munakivisillutis ja turg. Tammikut, kus me nüüd õhtuhämaruses jalutamas käime. Palermo metsi, kus sai isaga suusatatud ja kus ma kord väiksena nii õnnetult kukkusin, et mul jalad tagurpidi läksid. Parte täis tiike. Kõiki neid möllukohti, millest on jäänud vaid mälestus (Paradiis, Exclusive, Monika!). Metsamajandi sööklat, kus ma lapsena isa sööma ootasin...

Olen igatsenud selle linna rahu ja vaikust ja nüüd olen ma siin tagasi, elan siin. See on kirjeldamatult hea tunne, andnud mulle uue hingamise. Olen jälle kirjutama hakanud.

Nagu kunagi koolipõlves, kui koolist koju tulles (õppisin Rakvere Gümnaasiumis) märkmiku vastu Viru tänava majade seinu toetasin ja sinna väriseva käega luuletusi kribasin. Inspiratsioon tuli peale, ei jõudnud koduni oodata! Käisin ka Ingvar Luhaääre luuleringis, mis toimus igal kolmapäeval Pika tänava muuseumis. Seal hängis igat sorti rahvast, karvaseid ja sulelisi, isegi Virumaa Teataja praegune peatoimetaja Aarne Mäe oli üksvahe päris usin luuletaja. Nüüd ta kirjutab vähem ja sellest on kahju, sest Aarne pole sugugi kehvem luuletaja kui Contra.

Mis siis veel? Ma sündisin tegelikult Tõru tänaval, mis asub Tammiku juures, aga kolisime sealt peagi Paju tänavale, kuhu isa ehitas oma kätega uue maja. Mu majast on mõne sammu kaugusel kena metsatukk, kus hüppavad ringi oravad (isegi meie aeda on nad ära eksinud, ükspäev kobistas üks orav me katusel ringi) ja laulavad linnud. Ja metsa ääres on oja, mille allikatest me isa ja emaga sagedasti vett tõime, kui meil talvel elekter ära läks ja vett pumbata ei saanud.

Siin on ka isa istutatud õunapuud ja marjapõõsad, mille vilju ma nüüd terve suve nautida olen saanud. Vaarikad, punased, valged ja mustad sõstrad, tikrid. Oleme mõelnud ka ise mõned puud ja põõsad istutada.

Rakveres on ka mu lapsepõlvesõbrad, kellega on olnud nii tore uuesti trehvata. Isa sõbrad, kellega on olnud mõnus Pihlaka kohvikus juttu vesta.

Palju on muutunud selle ajaga, kui ma olen ära olnud. Keskväljakult on ajaloolised munakivid ära kistud ja turgu pole enam. Tahaksin selle tagasi tuua. Oleme Innoga mõelnud, et vähemasti värskeid marju võiks suviti keskväljakul müüa. Praegu on turumüüjad õnnetult kuskil taksopeatuse taga ja turg ise on selline niru. Olen seisukohal, et Rakvere peab saama uue ja korraliku turu.

Samuti oleme Innoga arutanud, et detsembris võiks Rakvere muutuda jõululinnaks. Keskväljakule võiks püsti panna väiksed kioskid, kus müüakse kuuma glögi ja piparkooke, kohalike memmede näputööd. Miks mitte tekitada sinna ka laste rõõmuks liuväli? Need koledad kivihunnikud, mis seal praegu on, võiks üldse ära lammutada - nad riivavad silma ja lapsed võivad end seal vigaseks kukkuda. Rakvere võiks väga vabalt saada kõige peresõbralikumaks linnaks, kuhu tahavad tulla nädalavahetust veetma pered üle Eesti.

Mulle ei meeldi eriti praegune linnavalitsus, eriti viimasel ajal üha sagedamini linna raha eest mööda ilma litutav linnapea Andres Jaadla ja ülbe volikogu esimees Mihkel Juhkami, kes kukkus teisi volikoguliikmeid ähvardama, kui me oma blogis tema punaminevikust kirjutasime.

Aga näiteks Aqua Veekeskuse omanik Roman Kusma on tore. Saime temaga kord Tallinnas kokku ja rääkisime pikalt. Veendusin, et kujutame Rakvere tulevikku üsna sarnaselt ette. Temaga oleks tore tulevikus koostööd teha. Samuti on volikogus mu tore ajalooõpetaja Heli Kirsi, kes on tõesti hingelt isamaalane. Tema suur iidol oli Enn Tarto.

Nii et igatahes tuleb põnev sügis! Mu kampaaniamänedžer Inno lubab põrutavaid intervjuusid, videoreportaaže nii omade kui vastaste valimisüritustelt, jätkuvaid skandaalseid paljastusi ja palju muud. Igav teil meiega juba ei hakka. Inno ütleb, et ei jõua ära oodata, millal saab hakata mind kiitma :).

Rakvere volikogus on juba pikemat aega suletud uste taga sahkerdatud. On tulnud aeg need uksed lahti lüüa ja vaadata, mis Jaadla ja Juhkami kuningriigis õieti toimub. Ja miks mõned asjad ei liigu kohe üldse. Miks Jaadla firma linnapuhastamisega hakkama ei saa, miks värk on Vaserikul nende surnutega jne. Minu valimislubadus ongi: hoian kõigel, mis volikogus toimub, silma peal. Ka Peeter Võsal :).

RAKVERE, SIIT MA TULEN!