pühapäev, 6. september 2009

Uus ajakiri Anne&Stiil: esmamulje on sitt


Väljavõte värskest ajakirjast Anne&Stiil.

Ma pole nii tark ja andekas nagu Indrek Tarand, kes suudab tekstidele ka ilma neid läbi lugemata hinnanguid anda, sestap lugesin värske ajakirja Anne&Stiil nö kaanest kaaneni läbi. Ja sellise keskmise lugeja pilgu läbi vaadatuna on täitsa nitsevoo asi, ent ajakirjaniku professionaalse nö kretinismi pilgu läbi ütlen, et toode on toores ja esmamulje seetõttu sitt.

Või, ütleks nii, et ootasin enamat.

Aga seletan lähemalt. Kõigepealt esikaas. Ja kaanestaar Tanel Padar. See eestimaine Brad Pitt, tüdrukute salaunistus. Ent kui Anne&Stiil tahab oma kontseptsilt olla midagi Eesti oma Vogue'i taolist (ajakiri moodsale ja sotsiaalselt teadlikule, ehk küpsele naisele), siis ausalt öeldes ma ei usu, et Anna Wintour oleks Brad Pitti pannud Vogue'i esikaanele. See oleks olnud labane.



Ja tegelikkuses pole Padar ka päevakajaline. See tundub olevat selline asenduspersoon, mis läheb nö igal ajal peale. Ja lugu ise on ka nõrk, väga stereotüüpne. Ses mõttes tüüpiline Eesti ajakirjanduse lugu, kus ajakirjanik on intervjueeritavaga hea sõber, nagu Reet Linna teleintervjuud või Ingrid Tähismaa ajakirja-intervjuud, kus on ainult üks suur küsimus: "TŠAU, MIS TEED?!" Loo autor Maria Ulfsak-Šeripova on ilmselt Merle Liivaku hea tuttav, sest ma ei kujuta ette, kuidas muidu selline udu ajakirjanik sellesse uude ajakirja tööle sai.

Etteruttavalt pean ütlema, et see ajakiri ei üllata mitte millegagi. Aga iga ajakirjandusväljaande üks esmaseid ülesandeid on üllatada. Muidu pole mõtet ajakirjandust teha. Isegi mees esikaanel pole üllatav, see on küll originaalne, aga mitte üllatav. Ja ka see pole üllatav, et ajakirjal on justkui kaks esikaant korraga. Sellest ei piisa.

Kui eesmärk oli panna esikaanele mees, siis oleks võinud valida hoopis Indrek Tarandi. Ehk siis, arvata võib, et Anna Wintour oleks pannud esikaanele Barack Obama. Kui üldse. Tarandit oleks võinud portreteerida Merle Liivak ise, ta on selleks piisavalt hea kirjutaja. Ja Merle, ma tuletan meelde, et sa PEAD kirjutama, ka midagi lisaks oma juhtkirjale. Kui sa tahad, et ajakiri oleks hea. Sest paratamatult on ajakiri sinu nägu, ja kui tulemus on nadi, siis paistab ka see nägu viltune. Kui sa ei leia head kirjutajat, siis kirjuta ise.

Ja sellest ei piisa, et olete käivitanud blogi. Pealegi on see blogi ka suht kahvatu. Võiks ikka rohkem sissekandeid olla kui üks iga paari päeva tagant. Blogis võiks olla vähemalt üks sissekanne päevas, muidu ei harju seda eriti keegi lugema.

Siis veidi mekk ka moka peale: minu meelst on hea leid see, et tutvustada tegijaid. Selline tegijate tutvustamine peaks jääma iga numbri puhul, kus siis kirjutatakse lühidalt autorite kohta.

Siis kolumnistina on Susan Luitsalu mu meelest nõrk. Tema kirjutisi lugedes tundub, et ma olen seda juba kuskilt lugenud. Ta justkui ei kirjeldaks üldse enda elu. Samahästi oleks selle teksti võinud kirjutada kesiganes. Kasvõi naabri-Maali.

Siis toitumisteema, sellisel kujul nagu ta on esitatud, on nii stereotüüpne kui olla võib. Selliseid lugusid, veidi teises sõnastuses on ilmunud ilmselt varasemates Anne'des ja Stiil'ides kümneid, et mitte öelda sadu. Kas tõesti on Eesti naine, veel selline iseteadlik ja küps, mõnes asjas tavaline lammas. ma ei usu seda. See on samalaadne teema kui meesteajakirjas kirjeldada pohmelli-muljeid.

Siis Monica Tuvi on minu meelest huvitav leid ja hea lugu. Selle oleks võinud vabalt ka pikemalt ja esikaanele mängida.

Siis kellegi Maire seksi-lugu on Eesti naisteajakirjadele tüüpiline välja mõeldud lugu, milliseid PALUN MITTE AVALDADA, kuna see näitab, et naine on nagu mingi primitiivne olend, kellele võib igast paska ette kühveldada, küll usub.

Siis hea leid on Helin Sepa tööotsimise-lugu. On näha vähemalt, et ajakirjanik on vaeva näinud. Pealegi praegu päevakajaline teema. Ka selle loo oleks võinud pikemalt välja mängida, tuua kõrvale veel numbreid ja statistikat, ning soovitusi, kuhu pöörduda tööotsimise puhul, kuidas luua oma ettevõtet jms. See, töö teema on praegu kindlasti nr 1 teema, mis naisi huvitab. Huvitavad oleks näiteks kirjeldused, kuidas üks või teine naine tööst ilma jäi, ja kuidas ta hakkama saab. Sest paljude naiste mure pole mitte see, kuidas mingit suva tööd leida, vaid kuidas ilma sobiva tööta hakkama saada. Või milline Anne&Stiili lugeja läheks tööle artiklis pakutud ametitesse: tanklate kleepsu-kleepija, baaridaam, ehituse-järelevaataja või köögi abitööline? Praeguses esituses tundub, et ajakiri irvitab lugeja üle.

Moe- ja potsikute-totsikute külgi ma ei oska hinnata. Aga eks see on tehtud vanas heas stiilis: kirjutatakse nendest, kes tasuta nänni annavad.

Edasi tuleb üks lehekülg Lissaboni vaatega, ja juures kiri: Septembri siht: Lissabon. Ja rohkem eriti midagi. Minu arust on see lugeja petmine! Keerasin külje, et hakata Lissaboni kohta lugema, ent siis tuleb juba Draama metsas. Jääb mulje, justkui oleks mõni lehekülg vehalt ära jäänud.

Ja see Draama metsas lugu on minu meelest samuti nõrk. Tundub üle jala tehtud, kiiruga, ilmselt augutäiteks kiiresti enne ajakirja trükkiminekut. Või ma ütleks nii, et Krister Kivi on enamaks võimeline.

Üle jala on tehtud ka Tartu söögikoha lugu. Sisse on toodud kaks itaalia poissi, kes otsustasid Tartusse jääda, aga neid lähemalt ei tutvustata, umbes nagu iga lugeja teaks, kes nad on. Ja ma ei pea eriti usaldusväärseks nn restoranitesti, kus on räägitud ainult pizza'st ja pasta-roogadest.

Arusaamatuks jääb samas ka ülipõhjalik ülevaade Pariisi söögikohtadest, umbes nagu eesti naised käiks ülepäeviti Pariisis nüüd. Mina oleks põhjalikumalt kirjutanud hoopis Tartu söögikohtadest, koos piltidega, ja toonud välja 1 (ÜHE) söögikoha Pariisis. Sest kes neid jaksab ikka kõiki läbi käia seal, kui sa just Pariisis ei ela. ja kui elad, siis leiad nad nagunii üles.

Siis ühe tippjuuksuri kodu Tallinna kesklinnas, selline Pere&Kodu stiilis lugu, aga ilmselt pakub naistele huvi, kuigi jääb arusaamatuks, miks on valitud just vallaline naine.

Irja ütles, et talle meeldis Manona Parise lugu lapsesaamisest, võtmes, kus seatakse lapse saamine kahtluse alla. Mis on Eesti ajakirjanduses ilmselt uudne lähenemise, üldise tite-mantra taustal.

Ämmade temaatika: sarnaneb juba kirjeldatud toitumisteemaga. Ajab haigutama.

Lugu, kuidas Jana Hallas oma keha kuulab on kindlasti minu jaoks kõige põnevam lugu, kui läbi väikse huumoriprisma öelda. Mina oleks näiteks Jana Hallase esikaanele pannud. Vau!-efekt oleks olemas olnud ja ma usun, et selle pildi oleks ka Anna Wintour lubanud kaanele panna. Mulle meeldivad tekstid teemal: inimene ja tema keha. Sest minu meelest on see viimasel ajal saanud inimkonna kõige valusamaks teemaks, kus inimene ei ole rahul oma kehaga. Samas aitab selle teema tõstatamine leida taas tasakaal oma mõistuse ja keha vahel. Ühest asjast ei saanud ma aru: kui kogu tekst oli pärit Jana Hallaselt, miks on loo autoriks pandud Kirsi Altjõe?! Kellegi suulise teksti transkribeerimine ei tee sinust veel autorit!



Siis filmidest nähtus seksistseene oleks võinud kommenteerida keegi kuulsus, kasvõi näiteks Liis Lass. Sest kedagi tegelikult ei huvita, mida arvab ühest või teisest filmist Anna-kes-ta-veel-selline-on-Lepik.

Ikooni lugu on Amanda Learist, kuigi tekib küsimus, mispoolest ta on praegu päevakajaline? Samas kui Eestis käis üks ikoon Madonna, ja huvipakkuv on ka Michael Jackson, näiteks ma pole veel Eestis lugeda saanud teksti Jacksoni suhtest Eestiga. Ometi on Eestis küll inimesi, kes Jacksoniga kokku puutunud.

Ja, last but not least, Urmas Vaino lugu Lenna Kuurmaast. Vaino on hea leid, meesterahvas naisteajakirjas kirjutamas, ja ta on ka hea kirjutaja, aga see lugu on samuti üle jala tehtud. Ei mingit üllatust. Ega ka head portreed. Mina oleks võtnud ette kõik ninja-d ja võrrelnud nende karjääre pärast bändi lagunemist. Oleks saanud päris põneva portree. Üksikuna mõjuvad ninjad kuidagi õnnetukestena.

Mis ma veel soovitan: lugude lõppu võiks panna vinjeti, muidu ei saa aru, kas tekst jätkub järgmisel küljel või mitte.

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

minu olemine, teiseks minu tegemine...
Mine parem ja värvi oma onn ära, mis sa raiskad asjatult õhku.

Inno ütles ...

Ja mis oli selle sissekande mõte? Mis sa passid seal arvuti taga, mine tee parem midagi muud, kui endal mõtteid pole.

artefan ütles ...

Nõus. Lugesin selle läbi 1 tunniga ( Anne ja Stiil lebasid tavaliselt paar nädalat mu laual, kust siis aeg-ajalt midagi lugesin). Tõsi küll - persoonilood jäid praegu välja, sest kes viitsib veel midagi lugeda neist lõputult äraleierdatud Padarist ja Kuurmaast - oleks nad siis isiksustena midagi huvitavat.

Anonüümne ütles ...

Väga andekas kokkuvöte ja huvitavad ideed. Kui teie seda ajakirja välja annaksite, siis kohe telliks ja loeks.

Anonüümne ütles ...

sissekande mõte oligi see, et selle asemel, et oma eksnaise ja ajakirjanduse kallal naaksuda võiks oma ukseesise korda teha. Pisut värsket õhku teeks su lontis olemisele head.

Anonüümne ütles ...

Maire lugu ei ole välja mõeldud, muideks.

Anonüümne ütles ...

1. Look who's talking! Perssekukkund ajakirjanik muidugi tunneb ülejala tehtud loo ära, sest kõik Munno lood ÄP-s olid ju vigu täis.

2. Et teie peldikupaberit pasaks nimetada ei tohi, aga ajakiri on kohe sitt?!?

3. Sa oled veel lollem, kui arvata võiski, kui ei tea, et Padar müüb igas olekus. Ja Padar kaanepoisina on iga Eesti (naiste)ajakirja unistus. See on tubli töö, et nad ta nõusse said.

Anonüümne ütles ...

minule see "uus" ajakiri ka peale ei läinud.

jevlampi ütles ...

Tasuta nõuanne: tehke sari "broileritega": näiteks Katja, Monika... Ka kranichi praegune naine... neid peaks ju ometi jätkuma!