Üks asjalik arvamus Tiit Hennostelt: ajakirjandus kui kommikoer

Väljavõte Delfi veebist.

Minu arust väga asjalik arvamus, ja väga tabav võrdlus Tiit Hennostelt: ajakirjandus kui kommikoer.

Hennoste kirjutab lahti, kuidas sai valvekoerast kommikoer. Ja oma ajakirjandusliku kogemuse põhjal ütlen: Hennostel on õigus.

Ühe saladuse paljastan veel: kommide autorid pole enamalt jaolt mitte parteikontorid, vaid AJAKIRJANIKUD ISE. Ajalehtede enda kontorid. See on põhjus, miks on hakatud vanu kommentaare nii usinalt kustutama. Hirmust, et see välja tuleb.

Hästi varjatud tõde on see, et ajakirjanikud on ise kirjutanud neid anonüümseid kommentaare, ja kirjutanud siis ise valdavalt lugusid, millele oleks endal hea kommentaare kirjutada. Põhjus on see, et Eesti ajakirjandusjuhid on hakanud ajakirjanduse kvaliteeti hindama selle põhjal, kui palju see kogub kommentaare. Miks? Ma arvan, et põhjus on selles, et ajakirjandusjuhid on ise rohkem hingelt poliitikud kui ajakirjanikud. Neile endale meeldivad need kommentaarid, nad ise loevad neid. See on ka põhjus, miks ajakirjandusorganisatsioonid Eestis neist kommentaaridest nii kiivalt kinni hoiavad, kuigi on selge, et neis nn kommides pole ammu enam mingit "kollektivset aju", vaid see on üks kollektiivne peldikusein. Mida võib võrrelda keskaegse tuleriidaga. Oma poliitiliste veendumuste esitamine meelelahutuslikus vormis, ohverdades üksikuid väljavalitud inimesi.

See on nõrga ajakirjanduse tunnus. Kus siis ajakirjanik, tunnetades, et on võimetu kirjutama head lugu, et nõnda midagi muuta, on asunud oma poliitilisi vastaseid korraliku pasaga üle valama, nii et endal käed täiesti puhtaks jäävad. Ka nii on võimalik avalikku arvamust muuta, või vähemalt arvavad ajakirjanikud nõnda.

Nii et, sõbrad, ka kõige suurem ja ilusam Eesti ajakirjandus on tegelikkuses üks Inno ja Irja kohvik. Heitkem siis pilk peeglisse!