Väiksed sulid võllas

Väljavõte Postimehe veebist.

Ma olen alati imestanud seda, kuidas tehakse Eestis vahet suurtel ja väikestel sulidel. Väikseid sulisid koheldakse nagu loomi, nagu lambaid. Neist saavad peaaegu et rahvavaenlased. Avalikkusega suhtlemisel kogenematut inimest ei säästa ka ajakirjandus, kes kujundab ühiskonna väärtushinnanguid. Inimest, kel pole selja taga mõjukaid tuttavaid ning PR-inimeste armeed solgutatakse sinna ja tänna. Talle öeldakse julmalt "sina" ja visatakse hooletult sotsiaalsesse prügikasti. Kohtus satub sellise inimese otsa harva hea kaitsja ning lõpuks määratakse "sellisele" kõige karmim karistus.

Samas hoopis teine on suhtumine suurtesse sulidesse. Neid koheldakse nagu sitta pilpa peal. Kõigepealt ei usu muidugi keegi, et "nii tore" inimene on midagi üldse korda saatnud. Siis püüab ajakirjandus pigem lohutada, et polnud asjad üldse nii hullud kui paistavad. Ja enamasti orgunnib selline inimene endale sellise koha, kus ta saab oma kuritegu pisendada. Võtkem näiteks Olari Taali või Tönis Paltsu juhtumid, esimene sokutas end siseministriks, teine rahandusministriks. Et siis vastavalt hoida silma peal politsei ja maksuameti tegevusel. Palts suisa vallandas maksuameti juhi, kes ei soostnud tema kuritegude uurimist lõpetama.

Aga neid on veel. Võtkem näiteks Marcel Vichmanni, Olari Taali parema käe nn Daiwa afääris, kes siis vehkis lõpuks teiste tagant sisse 225 miljonit krooni. Millegipärast otsustas Eesti ärieliit toona, et Vichmanniga kohut ei käida. Talle andestati. Ja loomulikult ei hakanud ka politsei või finantsinspektsioon midagi uurima. Nii pääses üks Eesti ajaloo suuremaid finantspettuseid ilma igasuguse karistuseta, selle asemel pandi hoopis kinni Malle Eenmaa, kes tegelikult ei varastanud mitte midagi, või kui varastas, siis kordades vähem. Kusjuures Eenmaa kompanjonid pääsesid samuti ilma karistuseta. Niisamuti nagu pääses karistuseta Hüvitusfondist sada miljonit kõrvale pannud Arle Mölder. Ma pole ühestki lehest lugenud, kuidas see Mölderi asi lõpuks lõppes. Teada on vaid niipalju, et kinni läks Hüvitusfondi finantsjuht Andres Männart.

Ma ei tea, kuidas Vichmanni käsi on hiljem käinud. Ta on ajanud eri ärisid, näiteks koos Hans H. Luigega mobiilsideäri Zorro, mis algas paljulubavalt, aga vajus kuhugi ära. Ma usun, et Luik, kelle väljaanded on seni suuri sulisid säästnud, tegi Vichmanniga igati soodsad diilid. Sest on raske uskuda, et Luik, selline terane mees, nö valge juut, laseb end Vichmannil petta.

Nüüd aga tundub, et ka Luik on langenud petiste lõksu. Vähemasti on ta nii lasknud välja paista, ma eeldan, et Luik ei blufi. Ma pean silmas Gildi poiste äri. Mis on samuti üks suur pettus. Tegemist suurte sulidega. Aga kas me näeme ajalehes neist politseijaoskonnas mõõdulindi taustal tehtud pilte? Nalja teete! Sellised mehed sammuvad ringi nagu õiged tuusad. Elavad luksuslikku elu, käivad välisreisidel. Kuigi nende "kolleegid", sama kaliibriga mehed USAs saavad saja aasta pikkuseid vanglakaristusi. Ja seni kuni kehtib tava, et suured sulid tõllas sõidavad, pole imestada, kui Eestis toimuvad ikka ja jälle suured pettused, kus kaob sadade miljonite kroonide ulatuses heausksete inimeste vara. Ja siis pole vaja ka viriseda, kui keegi sult naha koralikult üle kõrvade tõmbab.