Vihje: kultuurileht Sirp otsapidi suures poliitikas

Väljavõte Ekspressi veebist.

Kohvikule saabus vihje, et linnulennul Europarlamenti siirdunud telesaatejuhi Indrek Tarandi väike vend Kaarel Tarand on asunud, ilmselt mõningasest kadedusest või alaväärsuskompleksist ise väikestviisi poliitikat tegema, seda tema toimetatavas ajalehes Sirp, mida antakse välja maksumaksja raha eest.

Nimelt ajas Tarand sõrad vastu Tallinna ülikooli professorile Rein Ruutsoole, kes tahtis kõigepealt Sirbis avaldada loo nn Balti tee'st (mille tuntuim väljendusvorm oli Balti kett), mis kanti suvel lausa UNESCO kultuuripärandisse. Nii et oleks just nagu kultuurisündmus küll. Sama loo avaldas näiteks ilma mingi jututa ajaleht Eesti Ekspress.

Ruutsoo sai pahaseks ja saatis mõni aeg tagasi Sirbile avaldamiseks sellise avaliku kirja:
Avalik kiri Kaarel Tarandile

Seoses suursüdmusega,  –  ÜRO  egiidi all töötav väärikas kultuuriorganisatioon UNESCO otsustas  „Balti Tee” nime ajalukku läinud Baltimaade vabadusvõitluse tähise 30. juulil 2009 kanda maailmapärandi  nimekirja, tegin ajalehe Sirp toimetusele Valle-Sten Maiste isikus  E-posti teel pakkumise selle otsuse tausta avamiseks - pakkusin praktiliselt valmis esseed nö töösse võtmiseks. Lugupeetud toimetustöötaja teatas järgmisel päeval telefoni teel, et sedalaadi materjal Sirpi ei huvita ja seda pole mõtet saata:  seda ei avaldata. Selle telefonikõne ja edasise ulatusliku kirjavahetuse  käigus esitati kaastöö tagasilükkamisele järgnevaid põhilisi selgitusi, (oli ka muid, mille juurde saab tulla tulevikus, nad kirjalikult olemas)

1.     Sirbil olevat põhimõte ja toimetuse otsus nö oluliste kultuurisündmuste tähtpäevi sh näiteks loomeliitude pleenumit mitte tähistada (Sirbis selle kohta ka midagi ei ilmunud).

2.     Argumendi, et UNESCO tunnustus on erakordne sündmus, mida tuleks ära märkida,  ja tähtpäev on kõrvaline, tõrjus toimetuse kontaktisik Valle-Sten Maiste viitega UNESCO otsuste mitte-olulisusele või mittepädevusele  

Sedalaadi argumendid hämmastavad mind  kui eestlast, kui kodanikku ja kui EL elanikku, sest nad ei haaku hästi Eesti Vabariigi deklareeritud kultuuripoliitika printsiipidega, väärtustega, jne, mis on ka Eesti kultuuri sh Sirbi rahastamise aluseks maksumaksja rahast ja millesse uskudes olen siiani elanud.

Seoses selle toimetuse positsiooniga näen järgmisi põhimõttelisi probleeme

 1. Näib, et Sirbi toimetusel ja maailma kultuuriavalikkuse olulistel organisatsioonidel, nagu UNESCO, milles ka Eestis osaline ja kellelt Eesti taotles väga kõrgel tasemel Balti tee pärandisse arvamist (sellele keskendus paljude teadlaste ja asutuste mitme aasta pikkune pingutus) on erinevad VÄÄRTUSED. Ei tahaks uskuda.

2. Kui tõesti ajalooliste tähiste ja kultuuri südmuste  tähistamist Eesti ja Baltimaade ajaloos oluliseks  ei peeta, siis tõstatub probleem: kas kultuurimälu hoidmine ei kuulu tõesti kultuurilehe funktsioonide hulka või puudutab see vaid valitud sündmusi. Kuna paljusid tähtpäevi märgatakse, siis tekib küsimus valiku printsiipidest.

3.  Kolmas küsimus oleks Sirbi töö läbipaistvus. Kui sedalaadi otsuseid vastu võetakse ja need on kultuurilehe poliitika  alustalad – siis oleks hea ka teada, kuidas, ja kes sedalaadi printsiipe välja töötavad – see tõstaks lehe töö läbipaistvust.

Põhjus on tõsine - sest Valla Sten Maiste vahendatud põhimõtted näivad oluliselt erinevat nö traditsioonilistest kultuurilehe toimetamise printsiipidest.

Võimalik, et seda laadi, katse-eksituse metoodil ilmsiks tulevaid  Sirpi toimetamise põhimõtteid on muidki. Kaastööliste vaeva säästmiseks ja ka koostöö tõhustamiseks võiks  sedalaadi põhimõtted -  kui need  on -  kaastöölistele hoiatuseks ära trükkida, näiteks lehe sabas -„kultuurimälu” ja  UNESCO tegevust jne käsitlevad materjale Sirp ei avalda, mitte pakkuda.

Näen esitatud tõrjumisargumentatsioonis kahte alternatiivi

1. Kui Sirbi mulle esitatud põhimõtted, väärtused, arusaamad ei ole just need, millega tõrjuti Balti teed käsileva materjali avaldamine, siis tuleks avaldada tõelised põhjused

2. Kui toodud põhjendused on toimetuse töö alustalad, siis  tundub mulle  maksmaksjana, et need pole päris need, mille alusel Sirbi tegutsemist rahastatakse
 
Probleem pole mitte Sirbilt saamata jäänud honoris, vaid selles, et Sirbi arusaamad ja väärtused näivad erinevat Eesti avalikkuse väärtustest. See on ohtlik Eesti kultuurile ja demokraatiale. Pealagi pole see esimene kord.

 „Balti tee” leidis meedias palju tähelepanu. Mitmed ajalehed avaldasid kas minu algatusel või siis nende pöördumisel ka minu sulest 3 „Balti tee” kultuurilist, ajaloolist  ja ühiskondikku tausta avavat kirjatööd. Sirbi poolt ad hoc tagasi lükatu – ilmus esseena Kohvri (Areeni) kaante vahel (Honorar on vähemalt kaks kord kõrgem)

 Kehv läbinähtavus ja selguse puudumine Sirbi väärtustest raskendab kaastööd. Seoses sellega paluks neid selgitada lahkesti ka mulle, aga ehk tunneb Sirbi töö aluste ja väärtuste vastu huvi ka laiem avalikkus.   

 Ei seaks  end tõstatatud küsimuses eksperdiks - Sirbi  peatoimetaja Kaarel Tarand on isiklikult mind taandanud debati õigustatud osapoolte hulgast – olen sama lehe veergudel saanud punaprofessori ja Upa küla mehe (st rahvusreeturi), tiitli, siis ei pruugi minu arvamus ja pädevus üldse kõne alla tulla. Seetõttu tuleb paluda  abi teistelt. 


Rein Ruutsoo

maksumaksja


Koopia:

ajaleht Sirp Toimetuse kolleegium

ja avalikustamise huvides kõik, keda see probleem võiks puudutada või kes võiks probleemi avalikustamisele kaasa aidata

Ning Tarand vastas niimoodi:

Kaarel Tarand <kaarel@sirp.ee>adressaatideleRein Ruutsoo <ruutsoo@tlu.ee <http://ruutsoo@tlu.ee> >,

 reet@sirp.ee <http://reet@sirp.ee>
 kuupäev14 september 2009 17:38teemaRE: Avalik kiri
Kaarel Tarand
 saajale Rein, sirje, jyrgen, margot.visnap, tiina, valle, tarmo, jan, reet    

Hea Rein!

(loodan, et Sind ülemäära ei ärrita see meie poliitilises kirjavahetuses kuulsust kogunud pöördumisviis)

Tänan avalikku kirja pakkumast, aga paraku juhtub jälle nii, et Sirbis seda avaldada pole põhjust.Kahtlemata jääb kultuurielu praeguse rikkuse ja mitmekesisuse juures väga suur osa sellest Sirbi veergudel kajastamata. See seab toimetuse mõnigi kord keeruliste valikute ette. Rohkem jääb alati lehest välja kui mahub sisse. Rõõmustav on aga vabas maailmas see, et „igaühe jaoks on kuskil keegi“ ja head ning isegi mitte nii head lood lõpuks ikka kuskil avaldatakse.


 Toimetuse tegevuse põhialus on väga lihtne: toimetajad tellivad ise autoritelt kaastöid nähtuste ja sündmuste kohta ning teemadel, mis vastava valdkonna toimetaja hinnangul on hetkel kõige olulisemad. Muidugi pole ükski toimetaja kõikenägev ja eksimatu ning seetõttu leiab nii mõnigi kord käsitlemist teema, mis toimetajal silma alt välja jäänud, mida aga mõni autor on ise pakkuda mõistnud.


 Aga ühelgi inimesel, ei Eesti ega mõne muu riigi kodanikul, ei Eesti presidendil, ülikooli rektoril või loomeliidu juhil pole õigust nõuda oma kirjutiste avaldamist ajakirjanduses. Vabade riikide vabas ajakirjanduses kehtivad ühesugused mängureeglid ja Sirp, hoolimata avalikust eelarvest saadavast osalisest toetusest, pole siin erand. Toimetusel on lõplik ja täielik otsustusõigus ajalehe sisu üle – teisiti pole vaba ajakirjandus mõeldav. Et toimetuse valikud ei saa 100% meeldida kõigile väljaande lugejatele, on ka ilmselge. Aga ses osas kehtivad vabaturureeglid ja ka Sirbi ostusundust Eesti Vabariigis ei kehti.


 Igasuguse tootmise puhul kajastuvad tootja väärtused tootes. Ajakirjanduses tuleb see eriti lihtsalt välja, mistõttu toimetus/väljaanne ei pea eraldi sõnastama missiooni-visiooni-väärtusi, nagu seda juhtimiskoolitustel ettevõtjatele soovitatakse. Toimetuse „väärtused“ ja „poliitika“ ongi see, mis ajalehes ilmub. Kõige tähtsam ilmub, natuke vähem tähtis ilmub siis, kui juhtumisi ruumi on. Ja palju lihtsalt tähtsat jääb ilmumata, sest „maksumaksjad“ ei ole just eriti heldekäelised kultuuriajakirjanduse finantseerimisel.

Kahju küll, et ühe kaastööpakkumise tagasilükkamine on Sind viinud sedavõrd ulatuslikele mõttelistele eksirännakutele ja tarbetu kirjatööni. Hoolimata sellest, et minu ja Sinu vaated Eesti lähiminevikule ja olevikule lahknevad mõneski tähtsas küsimuses, on Sirp Sinult kirjutisi tellinud ning avaldanud nii enne kui pärast „Upa sündmusi“ aastal 2007, sealhulgas tänavu vähemalt 3 artiklit. Ja seda hoolimata sellest, et väga harvad kirjutajad peavad võimalikuks või julgevad saata toimetusele sedavõrd kehva tehnilise kvaliteediga kaastöid nagu Sina seda järjekindlalt teed. Nii toimetaja kui eriti keeletoimetaja jaoks on Sinu kirjutised keskmisest tohutult palju töömahukamad. Soovida jätavad nii õigekiri, lauseehitus, mõtteselgus kui ka faktitäpsus (käesolev avalik kiri on isegi veel keskmisest parema tasemega, kuid siiski üsna vigane kirjaoskaja inimese kohta). Kui oma algtoodangut, mille toimetusse saadad, ja ilmunud lõppvarianti vähegi enesekriitiliselt võrdleksid, siis ehk lõikaks see Sult suust ka tänamatud sõnad Sinu avaldamisõiguse nimel aastaid usinasti pingutanud toimetaja Valle-Sten Maiste aadressil.

Rohkem mul midagi lisada ei ole.

Heasoovlikult,

Kaarel Tarand

Ja siin Sirbi toimetaja Valle-Sten Maiste vastus:

     saatja   Valle Maiste <valle@goodwin.ee <http://valle@goodwin.ee> >
  adressaatidele   ruutsoo@tlu.ee <http://ruutsoo@tlu.ee>  
  kuupäev   21 september 2009 18:50
  teema   valle-sten maiste  

Tere
Kummaline, et kommunistlik partei ja süsteem on suutnud Teid sedavõrd
paranoiliseks muuta, et Te ei suuda uskuda lihtsat asja - Kaarel Tarand ei
ei käse ega keela toimetusetöös, vaid respekteerib oma toimetajate
arvamust. Enne Teie kirju polnud ta Teie nimetatud artiklipakkumisest
teadlikki.
Mind lihtsalt ei huvitanud lugu, mida Te juhatate sisse hoiakuga, et
Rahvarinnet peetakse meil KGB käsilaseks ja ei hinnata vääriliselt. Olin
arvamusel, et Sirbi lugejad ei esinda seda Teie poolt nimetatud peetust ja
Sirbi lugejaile pole sellist lugu vaja.

Lugedes teistest lehtedest seda, pugejalikku Savisaarehaipi, mida Te ikka perioodiliselt harrastate, sain ka kinnitust, et sai talitatud õigesti Teilt seda lugu mitte vastu võttes. Jube, et olete osutunud inimeseks, kes ei suuda tõsiasja, et arvukate
lehtede seast üks ei soovi ühte Teie arvukatest lugudest avaldada, alla neelata ja selle peale hüsteeritsema kukub.


Olen Teie vaadetest ja lugudest aastaid lugu pidanud. Kuid põgus suhtlus
on näidanud, et olete isikuomaduste poolest sedavõrd põrguline tegelane,
et oleks heameel, kui mu edasine tööelu kulgeks ilma Teie ja Teie
asjadeta.
Õli tulle, kui Te tõesti kuidagi ilma ei saa.
valle-sten maiste

Mis selle kohta kommentaariks öelda:
ega muud midagi, kui riigi kultuurilehte juhtima lastud poisikesed tegid professorile ära. Tublid! Võite end premeerida ühe topeltpõhjaga Pizza Americana'ga!