Ilmar Raag kirjutab ametnike parteist (ametniku vastulöök ajakirjandusele)

Väljavõte Ilmar Raagi blogist.

Endine riigitelevisiooni juht Ilmar Raag mainib oma värskes kirjutises taas Ametnike parteid (see on see erakond, mis Eestis hetkel võimul) ning seob selle tekke ajakirjanike rumalusega. Umbes nii, et ajakirjanikud on nii saamatud, et nendega on mõttetu rääkida, ning seetõttu ignoreerivad ametnikud ajakirjandust ning sellega ka rahvast, keda nad peaksid teenindama.

Ma olen seda juttu varem kuulnud. Omavahelistes vestlustes ametnikega. Kus ametnikud räägivad, et ajakirjanikud on lollid, ei saa millestki aru, ning seetõttu polegi vaja neile midagi rääkida. Rahvas, muidugi, see on veel täitsa loll, keda on üldse parem asjadesse mitte pühendada. Ja nii on võimalik riiki kõige efektiivsemalt juhtida, nii saab kõik vajalikud otsused ilma suurema valuta vastu võtta. Kui hakkad midagi seletama, võib selguda, et see, millega tegeled pole üldse vajalik, mis tuleneb omakorda sellest, et ei rahvas ega ajakirjanikud ei saa aru, milleks üks või teine asi, mida ametnikud teevad, vajalik on. Näiteks võidakse üldse pooled ametikohad ära kaotada, ning siis kukub riik kokku. On seda siis vaja? Loomulikult mitte! Seetõttu peavad ametnikud jääma, ja nende töö, igavesest ajast igavesti, ning rahvale ega ajakirjanikele pole vaja midagi rääkida. Või, kui, siis vaid neile ajakirjanikele, kes asjast "õigesti" aru saavad, ja ei hakka küsima liigseid küsimusi. Sest, üleüldse, Eestis on vaid 2-3 inimest, kes üldse saavad aru, milleks üks või teine seaduseelnõu, ametikoht või mõni muu asi vajalik on, ja ajakirjanikud ega laiem avalikkus nende hulka ei kuulu, mistõttu polegi vaja midagi seletada. Sest, kui hakkad midagi seletama inimesele, kes asjast midagi ei jaga, siis võib ta asjast valesti aru saada, ning siis juhtub jälle see, et riik kukub kokku.

Mulle endale meenub seik seoses Ilmar Raagiga, kui ta oli veel tähtis ETV juht ja ma pöördusin tema poole Äripäeva ajakirjanikuna sooviga saada üksikasjalik Eurovisooni lauluvõitluse Tallinna kontserdi eelarve. Kulud ulatusid 125 miljoni kroonini, mille hulgas oli Eesti valitsuse garantii 50 miljonile kroonile. Ent Raagilt ma neid numbreid ei saanudki, kuigi muudkui lubas ja lubas ning solgutas mind eri ametnike vahel. Lubadusteks need jäidki. Ilmselt siis polnud ma piisavalt õppinud koolis matemaatikat, et mulle oleks saanud neid numbreid edastada. Siis oligi mõistlikum üldse edastamata jätta, sest pealegi on Eurovisioon selline spetsiifiline asi, millest saab Eestis ehk aru vaid 2-3 inimest. Ja mis sa hakkad ülejäänutele üldse seletama, eksole, nad nagunii ei saa millestki aru.

Raag on tubli ametnik, kes millegipärast oma ametist ilma jäi, aga ta on usinalt reservis, valmis kohe asuma vabanevale ametniku-kohale, mille teised ametnikud temale loodevasti varsti loovad. Eks ole ju ametnikud kõige suuremad ametikohtade loojad, seda vähemalt Eestis. Kuni saabub paradiis, mil kõik töötajad ongi ametnikud, ja siis ülejäänud, khmm, vangid. Sestap ehitatakse hoogsalt ka uusi vanglaid.