Janek Mäggi kirjutab kingitustest (PR-mehe vastulöök presidendile)

Väljavõte Delfi veebist.

Kas pole lahe, vahetult pärast seda, kui Delfi peatoimetaja jäi vahele sellega, et lasi endale reisi kinni maksta ja võttis kaasa kalli kingituse (sest, mis seal salata, ligi 3000 krooni maksev arvuti on päris kallis kingitus), ilmub sealsamas Delfis tuntud PR-mehe Janek Mäggi kirjutis, kuidas kingituste vastuvõtmine ongi väga lahe asi. Kuidas seda teevad kõik ajakirjanikud, stiilis, et mida rohkem, seda uhkem. Vähemalt tuleb Mäggi jutust niimoodi välja. Kus ta siis kirjeldab, kuidas ta ise suurima rõõmuga kõik kingitused vastu võttis.

Nojah, Mäggile võib selle ehk andestada, sest Äripäeva tuli ta tööle lapsena, ning tal polnud eetikast aimugi. Ajakirjanduseetika koodeksit 1996. aastal veel ei tuntud. Seetõttu sai ka võimalikuks, et Mäggi ise ajakirjanikuna Äripäevas PR-artikleid avaldas, näiteks Ühispanga kohta, mis aitas pangal soodsa hinnaga üle võtta Tallinna Pank ning hea hinnaga börsile tulla, kindlustades lapsajakirjanik Mäggi'le koha Ühispanga asepresidendina (kuupalgaga, mis ületas mitmekordselt peaministri palka). Just, lugesite õieti, kingitused võivad ka sellised olla! Lisaks sai Mäggi osta soodsa hinnaga neidsamu Ühispanga aktsiaid, mis kindlustasid talle hõlpsa elu aastateks.

President Ilves ütleks selle peale, et see on puhas korruptsioon. Mis on tõsi. Ent Mäggi ja paljude teiste ajakirjanike jaoks on see lihtsalt võimalus, mille elu on toonud. Kus siis deviisiks pole mitte ainult, kes maksab, see tellib muusika, vaid kes ROHKEM maksab, see tellib muusika. Sest ega ajakirjanikud igale konverentsile või reisile ka minna ei jaksa. Ehk, piltlikult öeldes, Venemaale sõitnud Soonvald poleks samal ajal saanud sõita kinni makstud reisile Madeirale. Sest Moskvast oli oodata suuremat noosi. Ning need ajakirjanikud, kes sõitsid Madeirale, poleks enam saanud minna valitsuse pressikonverentsile, kuna seal ei anta mingeid kingitusi, mistap ei ole ime, et valitsuse pressikonverentsil pole ühtegi ajakirjanikku peaministrile teravaid küsimusi esitamas. Mart Kadastik ei saadakski kedagi valitsuse pressikale oma sõpra peedistama, Hans H. Luik võibolla saadaks, aga kuna ta pani kõik enda ja firma raha ühte Delfi-nimelisse kaubamärki, siis pole tal raha, et ajakirjanikke välismaale sõidutada, mistõttu peab ta leppima kinni makstud reisidega, ja kuivõrd kõik ajakirjanikud on kinni makstud reisidel, pole kedagi saata valitsuse pressikonverentsile.

Ma esitan ühe firmasaladuse veel. Ajakirjanikele. Kui teiega võtab ühendust PR-mees ja räägib loo, millest saaks kirjutada artikli, veeretades teile ette rea allikaid ning võibolla sõidutades teid ka välismaale, ja te kirjutategi sellest kaheleheküljelise artikli, siis teenib see PR-mees, ütleme, suurusjärgus 50 000 krooni. Palju teie sellest teenite, armsad ajakirjanikud?! NB! See on põhjus, miks PR-mehed ajakirjanikega alati nii mesimagusalt jutustavad ja on tänulikud iga loo eest, mis avaldamist leiab. Ülejäänutele ütlen, et see süsteem on väga levinud, ma pakun, et selliselt sünnib ca 50% Eesti lehtedes ilmuvaid artikleid, mis pole pressiteadete ümberkirjutused. Ja kõik on väga rahul, isegi president Ilves, kui tegemist pole just talle südamelähedase Moskva-sõidu teemaga. Pressiteate eest makstakse PR-mehele umbes 10000 krooni ja neid avaldavad meeleldi kõik meediakanalid, kuna need tulevad tasuta sisse ja omavad tihtipeale isegi uudisväärtust. Ehk, kuigi ajakirjanikud seda eitavad, on valdav osa meedias ilmuvast materjalist tellitud. Ajakirjanikud ise ütlevad, et nad pole äraostetavad, aga see tuleb sellest, et nad ei saa aru, kuidas neid lüpstakse, või ei taha sellest aru saada.