Lapsed Nero ja Caligula kohtu ees (Eesti õigussüsteemist, olulist, 4)

Moodsa aja Caligula'd: Helve Särgava ja Eha Popova, väljavõte Postimehe veebist.

Ja originaal-Caligula (wikipediast):

Rääkisin täna hommikul sõbraga,  kes ütles, et ta on nüüd juba mitu aastat ühes küsimuses kohut käinud ning mitmele advokaadile roppu raha maksnud, aga tulemus on täpselt seesama, mis algul. Ehk ta oleks niisama hästi võind kodus istuda, jalgu kõlgutada ja piipu teha. Palju raha oleks alles jäänud ja närvid oleks terved.

See sõber oli ka hirmus kuri oma advokaadi peale, kes teda viimases vaidluses esindas. Et pole tal aega õieti suhelda, kogu aeg on hirmus kiire, särgid-värgid, aga ettemaksu võttis ta mu sõbralt küll, sada protsenti. Ja lubas kõik korda ajada. Aga mu sõbra olukord muutus veel sitemaks kui ta oli enne. Annaks lõuga raisale, ütles mu sõber.

Njah, Eesti õigussüsteemi argipäev. Sa lähed, näost rõõsa ja põsed õhetamas, kohtusse ja loodad säält õigust saada. Nagu mina läksin aastal kakstuhat näost rõõsa ja õhetavate põskedega tööle Tallinna Prokuratuuri, lootuses hakata õiguse eest võitlema. Ehh, meie, idealistid! Tegelikult saavad pea kõik inimesed, kes rõõsa näo ja õhetavate põskedega kohtusse õigust otsima lähevad, sealt suhkamit ja neile tõmmatakse seal haledal kombel müts pähe. Mullegi tehti prokuratuuris varakult selgeks, et naeratusega seal kaugele ei jõua. Mida sa naeratad siin ja räägid nii peenikese häälega, pahandasid mu kolleegid. Prokurör peab väljendada hukkamõistvat hoiakut, tähendas ka kadunud Hinge Brandt, legendaarne prokurör, kes oli, muide, ka kultuurihuviline ja luges regulaarselt Sirpi.

Aga kõik need õnnetud rõõsa näoga kohtusseminejad. Nad ei tea, et nad ei sisene mitte õiguse templisse, vaid areenile, kus neile antakse valida, kas võrk ja kolmhark või mõõk, sest neist saavad kohe gladiaatorid, kes peavad hakkama võitlema elu ja surma peale. Ning kelle saatuse otsustab imperaatori tuju. Kas imperaator, kelleks on too musta kuuega naine või mees, kes teie elu ja saatuse üle otsustab, magas hästi või halvasti. Või kas talle meeldib teie nägu. Kas teie nägu on üleüldse meeldiv. Näiteks prokuröridele meeldis väga Alex Lepajõe, kes oli nende arust seksikas mees, aga ei meeldinud Inna Uidi elukaaslane, kes ei olnud nii seksikas. Vat sellised asjad otsustavad teie elu ja saatuse. Mitte seadus või paragrahv, teie süü või süütus, vaid see, kas te meeldite imperaatorile. Kui meeldite, siis ta tõstab, kui mitte, siis langetab sõrme. Nagu Vana-Rooma amfiteatris. Kohtus te olete gladiaator.

Muidugi, teil on alati võimalus saata enda eest võitlema teine gladiaator, näituseks advokaat. Aga ka sellisel puhul võidakse teil perse lohku tõmmata, kui lubate mul niimoodi väljendada. Sest ega advokaat ei vastuta ju mitte millegi eest. Ta võtab teilt sada protsenti ettemaksu, võitleb sitasti, aga ütleb pärast, et andis endast parima ja ei tea, miks nii läks. Ja eks tõesta siis, et ei andnud endast parimat. Võidelnud siis ise, kui arvad, et oleksid suutnud paremini. Nii ta on, sõbrad, nii ta on.

Mis oleks siis lahendus? Kuidas ikkagi õiguse templist õigust kätte saada? Kas see on üldse võimalik? Kas on mõistlik võidelda ise või usaldada teist?

Kui me elaksime teistsuguses riigis, ütleme näiteks Soomes, kus pole nõuka minevikku, demokraatial on pikk ajalugu ning kohtunikud ei meenuta mitte niivõrd Nerot ja Caligulat kui Caesarit ja Augustust, siis ma isegi soovitaks teil kohtust õigust otsida, sest Caesar ja Augustus vähemasti püüdsid õiglased olla, kuid täna, siin Eestis, ühiskonnas, kus poliitilisi vastaseid mõrvatakse kardina taga, küsige endalt tõsiselt, kas tahaksite seista Nero ja Caligula kohtu ees ja lasta neil enese üle õigust mõista.

Ei taha?

No vat. Seda ma silmas peangi. Ärge siis tehke rumalust ja ronige ise, vabatahtlikult ristile. Katsuge oma vaidlused väljapool kohut ära lahendada. Vältige iga hinna eest kohtusse minekut. Kui peate, teid hagetakse, siis otsige endale selline gladiaator, kes on vähemasti inimlik. Kel on teie jaoks aega. Kes ei taha kohe raha. Kes esitab arve siis, kui töö tehtud. Selliseid, muide, on.

Mõned Eesti krimi-Caligulad: Eha Popova, Margot Mikler, Merle Parts, Eda Murak.

Ahjah, paar sõna veel sellest justiitsministeeriumi "rongavanemate registrist". Ma ei tea, kelle idee see oli, ma südamest loodan, et mitte Martini oma, aga tegemist on ääretult rumala ja vastutustundetu teoga juba seepärast, et enne, kui kellegi nimi sinna üldse üles panna, peab olema tõendatud, et tegemist on tõepoolest elatise maksmisest kuritahtlikult kõrvale hoiduva isaga, mitte majanduskriisi hammasrataste vahele jäänud, töö kaotanud mehega, kes ei suuda ka parima tahtmise juures elatist maksta. Teiseks on sellisel häbiposti riputamisel sageli hoopis vastupidine efekt. Inimene, kes enda nime sealt leiab, mõtleb: a mis ma siis üldse maksan, kui seal olen, kurat.

Ja õige ta on. Milleks siis üldse maksta? Nimi juba nagunii ära määritud. Kui mehe ja naise vahel on selline vaidlus, et mees ei maksa elatist ja naine ei näita kättemaksuks last, siis sellist tundlikku vaidlust ei tuleks mitte mingil juhul lahendada Nero ja Caligula (loe: Epp Haabsaare ja Tiia Mõtsniku ja teiste nendesuguste) ees, vaid selliste vaidluste lahendamiseks tuleks moodustada eraldi PEREKONNAKOHUS, kus on ümmargune laud, mille taga istuvad mees, naine ja kohtunik (kolmandaid isikuid ei ole sinna juurde üldse vaja), kes arutavad sundimatus õhkkonnas, kuidas leida kõigile osapooltele võimalikult hea lahendus. Mis oleks parim lapsele, emale ja isale.

Selliste vaidluste viimine Nero ja Caligula ette ning vaidlusaluse lapse ema ja isa gladiaatorivõitlusse sundmine mõjub laastavalt nii emale kui isale, kuid ennekõike LAPSELE. Laps on sel areenil kui kivi, mida ta ema ja isa, nood imperaatori soosingut võita ihkavad gladiaatorid, võidu togivad.

Kas kuuled, Martin Hirvoja, hea sõber? Selliseid vaidlusi ei tohi lahendada Nero ja Caligula ees. Pange Reinuga pead kokku ja tehke üks korralik perekonnakohus, kus on kohtunikud, kes suudavad ja tahavad perekonnavaidlusi ka ÄRA  LAHENDADA.