Olen Eesti riigi vastu selle praegusel kujul

Pjotr Puškarnõi eile Espoo kiriku ees piketeerimas Dostojevskit tsiteerinud kirikuõpetaja Juha Molari vallandamise vastu, väljavõte antifasistit.blogspot.com veebist.

Tahan öelda veel seda, et nüüdsest võite ka mind pidada inimeseks, keda Eesti Kaitsepolitsei nimetab äärmuslaseks, aga kelle eesmärk ei ole tegelikult muu kui võidelda selle eest, et kõiki inimesi, kõiki selle maa elanikke, koheldaks siin maal võrdselt ja lugupidavalt. Kõiki, kes seda maad armastavad, olgu nad mis rahvusest tahes.
Ma kohtasin eilsel reisil üht vene meest nimega Sergei, kes rääkis mulle pisarsilmil, et kui tuleks sõda ja Venemaa tuleks Eestile kallale, siis ta võtaks relva ja kaitseks Eestit. Kaitseks neid eesti inimesi, kellega ta koos koolis käis, ja maad, mille mullas puhkavad ta sõbrad, isa ja ema, vanaema ja vanaisa. Aga ometigi tahavad natsionaalsotsialistlikult meelestatud eestlased teda siit ära saata. "Aga kuhu ma lähen?" küsis ta mulle  otsa vaadates, "Ma ei tunne seal, kuhu te mind saata tahate, mitte kedagi. Kõik mu sõbrad on siin. Meie, eestlased ja venelased, võiksime ju üksteisesse hästi suhtuda ja teha nii, et meil kõigil oleks Eestis hea elada".

Eestlaste jõhkrus venelaste suhtes sai mulle veel selgemaks, kui vaatasin eile, kuidas mu sõber Pjotr Puškarnõi eile Espoo toomkapiitli ees sinimustvalge lipukesega vehkis. Johan oli toonud mitmeid lippe: Pjotril olnuks võimalus võtta kas vene või soome või Euroopa Liidu lipp. Aga ta võttis ainult eesti lipu ja lehvitas seda seal uhkelt.

See on seesama mees, keda Eesti riik iga kord, kui ta Venemaa piiri ületab, läbi otsib ning Öisesse Vahtkonda kuulumise pärast sajal erineval moel taga kiusab (Pjotrile on pühendatud peatükk ka Vaba ühiskonna raamatus). Ma vaatasin teda eile seal ja mul oli hinges piinavalt valus. Valus ja häbi, häbi omaenda kaasmaalaste pärast, kes ei oska selliseid inimesi hoida. Küsisin Pjotrilt, kas ta ikka veel armastab Eestit. Ja teate, mis ta ütles? Ta ütles, et jaa, armastab, aga loodab, et Eesti muutub ükspäev demokraatlikuks riigiks.

Mul on sama tunne. Ma armastan Eestit, sest vaadake, see on ikka see maa, mille eest mu isake 17-aastase poisina, püss käes, tankide vastu läks. Ja see on ikka seesama maa, mille pärast mu vanaisa küüdirongi pealt põgenes ja läbi laia Venemaa koju tagasi tuli, et Stalini surmani oma naise kapi taga elada. Jah, ma vaieldamatult armastan kõigest hingest seda maad ja seda rahvast ning kui ma oma südamesse vaatan, siis ma võin julgelt öelda, et ma olen ka nõus selle maa eest surema. Nagu Pjotr ja Sergei.

Aga just sellepärast, et ma seda maad ja seda selle maa rahvast, kõiki selle maa rahvusi nii väga armastan, tunnen ma, et ma pean olema selle RIIGI vastu, mis on oma rahvale, kõikidele selle maa rahvustele nii palju kurja teinud.

Ma olen niisiis südamest ja hingest selle riigi vastu sellisel kujul nagu ta praegu eksisteerib, sest Eesti Vabariik oma praegusel kujul, sellise Riigikogu ja Valitsuse, sellise kohtu- ja jõusüsteemiga ei ole demokraatia. Eesti Vabariik oma praegusel kujul, sellise Riigikogu ja valitsuse, sellise kohtu- ja jõusüsteemiga on türannia, mille vastu tuleb võidelda igaühel, kel on süda.

Ma ei räägi relvade võtmisest, vaid intellektuaalsest võitlusest. Need, keda Eesti Vabariik taga kiusab, peavad ühinema ning üksteisele raskel hetkel tuge pakkuma. See saab olema minu järgmise aasta prioriteediks number üks - teisitimõtlejate koondamine ning neile ühise tegevusplaani välja mõtlemine. Vaba ühiskonna raamat juba mingis mõttes ühendas Tiit Madissoni ja Vello Väärtnõu Maks Reva ja Dimitri Linteriga, tõi nad ühtede kaante vahele. Nüüd on tarvis mõelda, kuidas teisitimõtlejad ka päriselt ühendada. Võtan selle asja enda peale, sest tunnen, et suudan seda. Sellest saab minu missioon.

Minu tegevus saab olema täiesti avalik, kõigest, millest mõtlen ja mida ette võtan, annan teada siin blogis. Ka sellest, kui minu vastu midagi ette võetakse. Võitlus vaba ühiskonna eest saab olema avalik ja rahumeelne.

Seepärast ei saa ma ka kuidagi ära lõpetada Inno ja enda menetlustest kirjutamist, sest ka need ei ole kantud mitte millestki muust kui soovist panna kaks liiga kõvasti kõnelevat inimest vaikima. Aga kes vaikib, see vaikib igaveseks. Kes ei vaiki, ilmselt kannatab, aga kel jätkub julgust kannatada senikaua, kuni ta kannatusega ära harjub, nõnda, et see teda enam ei mõjuta, muutub haavamatuks.

Need inimesed, kellega ma eile Soomes käisin, juba on haavamatud. Eesti Vabariik ei saa neid enam mingil moel hirmutada, sest kõik, mis ta on saanud, on ta neile juba teinud. Ja selliseid inimesi on väga palju. Nüüd olen nende seas ka mina.

Eesti Vabariik oma praegusel kujul peab lõppema. Uue ja vaba Eesti Vabariigi nimel,

Irja

PS Õhtul pikemalt ka meie Soome reisist ja sest, kuidas me Juha Molari toetuseks Espoo Toomkapiitli ees piketeerisime!