Kõik mis mul on
on minu vabadus
ja see on nagu lumepall
mis sulab
Hoian seda käes
nagu väikest klaasist lelu
mida tuleb raputada
et lund hakkaks sadama
Ma istun maailma serval
ja see pall on mu põlvede vahel
Kohe saab mõrvatust mõrtsukas
küüditatust küüditaja
ja varguse ohvrist varas
Nii on see alati enne lõppu
nii on see alati enne sula
Kellegi uks on taas lahti murtud
kellegi aken on purustatud
kellegi käed on taas kinni seotud
keegi on kongis kurvastanud
ja keegi on tahtnud
tõmmata viimast korda hinge
Kõik mis mul on
on minu hirm
ja see on muutunud kartmatuseks
Mis on vahetand lukud
parandand aknad
avanud kongiuksed
ja teinud igast surijast Laatsaruse
Ja me ei karda enam
Istun maailma serval
ja raputan lumepalli
millest hakkab tasa lund sadama
Kindlate usteni on pikk tee
purunematute akendeni on väsitav tee
tühjad kongid on veel valusalt viirastuslikud
Ent õhk lõhnab uuelt
ja läbi algava lumesaju
Seab oma arglikke sünnisamme
kevad
