Mayday, mayday, Estonia! Kas Öero ei tulegi?

Estonia katastroofist eluga pääsenud meenutasid veel aastaid hiljem neid õudusi, mida nad nägid sel ööl, kui "uppumatu" parvlaev merepõhja vajus. Kuidas inimesed laevas üksteist pikali jooksid. Kuidas kõik korraga väljapääsu poole tormasid, mõeldes vaid endale. Kuidas külmas vees halastas igaüks vaid iseendale ja ohverdas, kui vaja, kõik teised. Kuidas nähti, et ümberringi uputakse, aga ei sirutatud kätt, sest kardeti, et uppuja veab teisedki põhja. Need, kes olid juba turvaliselt päästepaadis või päästepaadi nöörist kinni saanud ja rippusid selle otsas, olid võimelised tõukama eemale ja sisuliselt kindlasse surma saatma neid, kes samuti kuskilt - nöörist, kellegi käest või jalast - kinni haarata katsusid.

Kuidas inimesed nägid, et inimesed surid nende kõrval, nende külje all, külmusid surnuks ja vajusid vee alla, aga sellest ei tohtinud välja teha, sest kellestki hoolimine, kellelegi käe ulatamine võis tähendada uppumist ja surma ka hoolijale ja käe ulatajale.

Milliste mälestustega väljuvad praegusest kriisist selle kriisi üle elanud inimesed, need praeguselt Estonialt pääsenud, kes on näinud nagu parvlaevaltki pääsenud  n i i  lähedalt surma, hävingut, igasuguse inimlikkuse kadumist? Need, kes on ise päästepaadi nööri küljes rippunud, aga siiski imekombel paati pääsenud, ei ole õnnelikud, sest isegi, kui nad oma kõrvad kõvasti kinni katavad ja silmad sulgevad, kuulevad nad ikkagi uppujate, majanduskriisi põhja vajuvate karjeid ning võivad oma vaimusilmas ette kujutada, mida tunneb inimene, kes ahmib uppudes, tööst-kodust, kõigest ilma jäädes õhku. Ja mida tunneb inimene, kes näeb, kuidas ta lapsed ahmivad uppudes õhku, sest make no mistake, laev-Estoniaga läksid põhja ka lapsed, nõndasamuti riik-Estoniaga.

Ka riik nimega Estonia pidi olima uppumatu. Meie uskusime seda. Me uskusime seda sellepärast, et meie valitsejad rääkisid meile seda. Ja keda üks rumal rahvas ikka usub kui mitte oma valitsejaid? Me ei usu jumalat, aga me usume oma valitsejaid. Ja nemad ütlesid meile, et kriisi pole. Et sellises kriisis nemad just elada tahaksidki.

Kui me oleksime varem teadnud, et et uppumatu riik nimega Estonia siiski upub, kui riigi kapten, peaminister oleks meile seda ütelnud, siis me oleksime juba hulk aega tagasi tõmmanud selga päästevestid. Aga kaptenit ei olnud kuskil. Ta kuulas rahulikult, tuim ilme näol, kuidas orkester mängib, ja kuna ta oli nii rahulik nagu üks inimene üldse võib rahulik olla, siis olime ka meie rahulikud. Ja uskusime, et laev ei upu. Et see on vaid üks tugev laine, mis meid vaid ehmatas, aga mis peagi rahuneb.

Aga see ei olnud nii. Orkester mängis küll edasi, aga laev, kus me kõik koos kenasti lõbutsenud, head ja paremat söönud ning süümepiinadeta raha raisanud olime, vajus üha enam kreeni. Ühel hetkel saime aru, et midagi on viltu, sest me jalad olid märjad. Ja osad inimesed olid hirmust tardunud. Osad olid kui karjujad Edvard Munch'i maalilt. Nad nagu tahtsid midagi öelda, aga ei suutnud.

Siis hakkasid esimesed kuhugi jooksma. Saime aru, et peab vist kuhugi jooksma. Aga kuhu? Vesi oli laevas ja lained käisid üle inimeste peade. Kaptenit polnud kusagil. Keegi ütles, et ta oli korraks tekile, inimeste keskele tulnud, aga siis jälle ära kadunud. Nagu teda poleks kunagi olnudki.

Meie laeval ei olnud kaptenit. Riigil ei olnud juhti, kes oleks meile, inimestele rahulikult selgitanud, et me upume, aga ärge sattuge paanikasse. Polnud kedagi, kes oleks näidanud, kus on päästevestid, aidanud neid selga panna, õpetanud, kuidas on kõige turvalisem uppuvalt laevalt lahkuda. Kuidas päästepaati jõuda ja mitte alajahtuda.

Ja nii me siis hüppasime kõik, kuidas saime. Mõned meist viis uppuv riik nimega Estonia kohe põhja, mõni meist hulpis tunde külmas vees, kuni enam ei jaksanud ja uppus. Mõni meist sai kinni päästepaadi nöörist ja hoidis sellest tunde kinni, kuni enam ei jaksanud ja alajahtus või uppus. Mõni meist suutis end suure hädaga paati vinnata, kus pidas tunde vastu, kuni enam ei jaksanud ja külmus. Mõni, jah, mõni meist suutis või suudab seal kuni päästjate tulekuni vastu pidada ja jäi-jääb elama.

Aga neid meie seast, kes me elama jäime, kes me nüüd elama jääme, jäävad igaveseks kummitama külmas vees uppujate elule alla vandunud näod ja moondunud kehad, haiged hinged. Me kuuleme veel kaua nende karjeid ja näeme, kuidas nende käed, mis viimasena vee alla vajuvad, meeleheitlikult meie poole küünitavad.

... "Uppumatu" parvlaeva nimega Estonia hukk ennustas ka "uppumatu" riigi nimega Estonia hukku, aga me ei osanud sellest õppust võtta. Täpselt nõnda nagu peeti uppumatuks laev-Estoniat tema konstruktsiooni pärast, nõnda peeti uppumatuks ka riik-Estoniat, tema majanduse pärast. Et laenuralli kestab igavesti, et palgad muudkui kasvavad ja kasvavad, et me saame mõne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi sekka.

Aga nagu uppus laev Estonia, nõnda upub ka riik Estonia. Juba on murdunud vöör ja vesi on laevas. Aga kapten Ansip käitub täpselt samamoodi nagu kapten Piht - käib korraks inimeste keskel ja jagab välja mõned päästevestid, aga laseb siis jalga. Kapten Pihti nähti viimati rootsi kiirabiautos, kapten Ansipit Lõuna-Aafrika Vabariigis, Sapporos ja kus iganes, ainult mitte oma rahva keskel. Ainult mitte oma uppuvate inimeste keskel.

Laev nimega Estonia viis endaga merepõhja nii palju inimesi, sest laevas tekkis paanika. Polnud kedagi, kes rahvast maha rahustaks, päästeveste jagaks, laevalt lahkumist juhendaks. Kaptenid olid ametis iseenda päästmisega.

Täpselt nõnda on lood riigiga, mille nimi on samuti Estonia ja mis on nüüd samuti uppumas. Väga paljud inimesed on uppunud seepärast, et õigel ajal, kui laev alles hakkas kreeni vajuma, kui esimesed ohtlikud lained üle laeva käisid, polnud kedagi, kes rahvast rahustaks ja õpetaks, mida teha. Mäletate, mida ütles riigi kapten, peaminister Ansip, kui me olime juba kaelani vees? Et mingit kriisi pole ja et kui see on kriis, siis just selles kriisis ta elada tahabki. Paljud inimesed uskusid teda, võtsid asja rahulikult ning ärkasid alles siis, kui nende jalad enam põhja ei ulatanud. Aga paljude jaoks oli siis juba hilja. Ja paljud olid selleks ajaks juba kadunud, vee alla vajunud. Paljud ettevõtted olid hävinud, inimesed töö ja koduta jäänud, pered purunenud ja lapsed näljas.

Aga ikka veel ei jagatud päästeveste. Selle asemel, et inimesi päästepaatidesse aidata, neile nõu ja jõuga abiks olla, tõukasid kapten ja tema meeskond neid üksteise järel külma vette. Et ujuge aga ise, küll ujute välja. Ja kui ei uju, siis on oma süü. Karm, aga selline parempoolne maailmavaade kord on - survival of the strongest. Ainus häda on ses, et kuna uppumist eitati viimase hetkeni, siis tekkis paanika ning jalge alla tallati ka väga palju tugevaid. Väga palju noori ja ettevõtlikke mehi ja naisi. Neid, kes võinuks tegelikult kriisist võitjana väljuda ning laeva uppumisest päästa. Vee alt nad seda enam ei suuda. Vee all on kõigil ükskõik.

Mõned üksikud, kes end imekombel päästepaatidesse vinnanud, aga hoiavad kümne küünega oma hingeniidikesest kinni ega mõtle millelegi muule. Nad on ametis paati tükkivate uppujate eemaletogimise ja palvetamisega. Nende peale ei maksa kapten Ansipil loota.

Aga kellele on kapten Ansipil üldse loota?

Kapten Ansip ja tema meeskond (mehaanik Ligi, tüürimees Lang ja radist Paet) ootavad pikisilmi päästepaati, mis pidi sel aastal kindlasti tulema. Ja tulema Saksamaalt, uhke nimega Öero. Või oli see Euro? Tont seda teab, aga Öero on kapten Ansipi viimane lootus.

Öero pärast ta ju üleliigsed inimesed üle parda lükkaski. Ta ei öelnud, et laev upub, sest ei tahtnud Öerot päris ära hirmutada. Ja tal polnud mahti päästeveste jagada, sest ta oli ametis Öero kohalemeelitamisega.

Kuid nüüd on tulnud sõnumid, et Öero ei pruugigi tulla. Keeris, mis laeva nimega Estonia põhja on viimas, on nii võimas, et Öero ei julge tulla. Ta ei taha nimelt koos Estoniaga põhja minna.

Ei olegi muud öelda kui et: SOS! Mayday, Mayday, Estonia! Päästku end, kes saab.