Jaapan meie õuel?

Jaapan on küll kauge maa ja vähesed eestlased on seal käinud, ent samas on ta praegu ilmselt kõigi eurooplaste ja ameeriklaste, ehk siis angloameerika kultuuriruumis elavate inimeste jaoks väga lähedane. Sest need protsessid, mis toimusid 10-15 aastat tagasi Jaapanis, ja mille tulekut aastaid kardeti, on nüüdseks ka õhtumaadesse kohale jõudnud. Ja kuidas veel. Mis lühidalt tähendab majanduskasvu (või nende numbrite, mille abil arvutatakse majanduskasvu) seiskumist pikkadeks aastateks, et mitte öelda igaveseks.

Ehk siis - kui kokku saavad ühelt poolt tehnoloogiline areng, ja teiselt poolt sellega kaasnev rahvastiku vananemine ning nn heaolu, siis ühiskond mingil hetkel stagneerub. Seda võib pidada paratamatuseks, umbes selliseks nähtuseks nagu igahommikune päiksetõus. Selle vastu ei saa inimene mitte midagi teha. Või, antud juhul saab küll, aga siis peaks ta tagasi pöörduma naturaalmajanduslikku agraarühiskonda. Seda ilmselt keegi ei soovi, nagu öeldakse, kes mersuga sõitnud, see enam sapakasse ei istu. Käib selle asemel kasvõi jala.

Sellise arengu taustal on huvitav jälgida Eesti poliitikute, eriti Reformi omade tõmblemist. Et siis "vana head" aega tagasi saada. Kus kasvu arvutati kahekohaliste numbritega. Et sõita mersuga, kuigi raha on vaid sapaka jaoks. Inno ütleb: sõbraksed, see aeg ei tule kunagi tagasi. Nii nagu ei tule tagasi need kinnisvara- ja aktsiahinnad, mis eestlasi veel paar aastat tagasi hullutasid. Eestlane, kaasa arvatud teda esindavad poliitikud peavad kohanema uute oludega. Ja ma usun, et eestlane saab sellega hakkama, ta on harjunud kohanema. Muidugimõista eeldab kohanemine suuremat solidaarsust. Mida näitab ka praegune hetkeolukord: Ansipit üksi eurotsooni ei lasta, ta peab sinna saama koos rahvaga. Ja et sinna saada, ei piisa hüppamisest, tuimast pressimisest, vaid tuleb ka mõelda.

Ma usun sellesse, et oma peaga mõtlemine tõuseb uute oludega kohanevas ühiskonnas üha rohkem au sisse.