Prokuratuur kihutab kuristikku - Irja kiri ekskolleegidele

Norman, Raivo, Martin, Dilaila ja te kõik, kellega sai kunagi koos töötatud!

Kõigepealt edastan Teile teate, mis võib mõjuda mõneti šokeerivalt, sest Te ise olete harjunud mõtlema vastupidiselt.

TE  EI  OLE  JUMALAD.

Ega ka mitte jumala asemikud maa peal, kuigi ise nii arvate ja selliselt käitute. Ma ei tea, kes on sellise mõtte teie peadesse istutanud, aga prokuratuuris töötades märkasin sageli ehmatusega, et just nii te mõtlete. Et olete jumalad ja teil on inimeste ja nende saatuse üle piiramatu võim. Et te võite nendega, kelle üle teil on ajutiselt mõningane võim, mida iganes teha. Seaduse piires muidugi, aga te võite teie peos oleva inimese kas üles upitada või alla lasta, olla halastamatu või armulik, mõista aastat kaks või kümme. Ja ükskõik mida te teete, te ei pea seda mitte kellelegi põhjendama. Olite nii uhked selle üle. Teie simad särasid, kui suutsite saavutada süüdimõistva otsuse või kellelegi aastakese juurde keevitada.

Olukorda, kus on nii palju võimu, võib kirjeldada tundega, mis tekib kõrgel mäe otsas. Pää hakkab ringi käima. Ma tundsin seda isegi, kui veel koos teiega töötasin. Võimul on see omadus, et ta lööb pähe. Võim on selline haigus, mis kahjustab alati vaid üht kohta inimese organismis - aju. Paljudest inimestest saavad jõletud monstrumid, kellele on võõras kõik inimlik, kes ei suuda enam eristada head ja kurja, õiglust ja ebaõiglust, kõlbelist ja rõvedat. Võimule allutatud aju on kergeks saagiks ka sellistele tõbedele nagu ahnus, alatus, edevus ja uhkus.

Ma ütleks, et enamik teie seast, Eesti Vabariigi prokurörid, on neist ülalmainitud tõbedest puretud. Vaadake end, te olete HAIGED. Te töötate süsteemis, mis on haige, ja see haige süsteem on teidki haigeks teinud. Kas teie seas ongi enam sellist, keda võiks ausaks, südametunnistusega prokuröriks nimetada?

Ma kahtlen, sest te alustate menetlusi mitte seaduse ja oma südametunnistuse, vaid oma suva järgi. Sageli teete seda poliitilistel põhjustel - kui on vaja kellelegi kätte maksta, kedagi survestada või suretada, maha tõmmata või ära panna.

Ma mäletan, kui sina, Martin, ütlesid mulle, et prokuratuur ei ole kellegi kannupoiss. Me istusime Sikupilli Prisma Rossos, oli ühe koolituse vaheaeg ja me mõlemad olime prokurörid. Mina Tallinnas, sina Pärnus. Sa olid nii veendunud seda üteldes! Nüüd oled sa justiitsministeeriumi asekantsler ja juhid seal õiguspoliitika osakonda. Vaata enda ümber ausate silmadega ringi. Kas sa võiksid ka täna ausa südamega öelda, et prokuratuur ei ole kellegi kannupoiss? Kas prokuratuur ei ole mitte su enda juhitud justiitsministeeriumi, su enda ministri kannupoiss?

Armas Raivo. Mäletad, kuidas me istusime kunagi Cafe Anglais's ja arutasime maailma asju? Ütle ausalt, kas me oleksime siis kunagi võinud arvata, et prokuratuur muutub selliseks nagu ta on praegu? Kus enam ei kaalutleta kainelt, kas kriminaalmenetluse alustamine on üleüldse põhjendatud, kus neid alustatakse peaasjalikult nende suhtes, kes on võimudega vastuollu läinud, ning kus neid kuritegusid, mida panevad toime valitseva erakonna liikmed, lihtsalt ei uurita?

Ja Dilaila, ma tahtsin nii väga saada sinusarnaseks. Ma tahtsin nii väga saada ausaks ja õiglaseks prokuröriks, kes kaitseb head ja karistab kurja. Ma jälgisin sind, et selliseks saada ja arvasin, et sina ei eksi kunagi sellelt teelt. Mulle näis, et sa tead seaduse kohta kõike ja et kui süsteem midagi valesti teeb, kellelegi liiga teeb, siis oled sina esimene, kes selle vastu protesteerib. Praegu tahaksin ma sinult küsida, kuidas sa saad ikka veel olla sellise süsteemi sees? Kui sa ei saa enam minna hommikul tööle ja teada, et see, mis sa teed, on õige ja vajalik, siis kuidas sa elad sellise teadmisega? Kuidas sa elad teadmisega, et süsteem, mille püramiidi tipus sa oled, karistab neid, kes seda ei vääri, ja jätab karistamata need, kes on selle kuhjaga ära teeninud? Mil ei ole õiguse ja õiglusega mitte mingisugust pistmist?

Tegelikult tahaksin neid küsimusi küsida kõigilt oma vanadelt kolleegidelt. Kas palk on tõesti nii armas, et te olete nõus müüma selle nimel oma südametunnistuse?

Vaadake enda ümber. Tehke silmad lahti. Eesti Vabariigis ei menetleta enam selleks, et õigust maksma panna ja õiglust taastada, vaid selleks, et kellelegi kätte maksta, ära teha, ära panna. See, mida te teete, on õiguse kuritarvitamine. Ilmselt põhjendate seda enda jaoks sellega, et seda teeb süsteem, milles teie süüdi olete, aga teie, kallid ekskolleegid, olete selle süsteemi osad, milleta süsteem laguneks. Ehk siis teie ise hoiate seda süsteemi koos, olete selle tugisambad. Teie ise oletegi selleks põhjuseks, miks Eesti Vabariik on muutunud õigusriigist politseiriigiks. Sest te olete kõigel vaikides sündida lasknud.

Rahvaliidu esimees Karel Rüütli (mulle meeldib see poiss!) küsib laupäevases Õhtulehes (rohkem selliseid lugusid, Õhtuleht!): Kes valvab valvaja järele?. Valvaja all peab Karel silmas prokuratuuri. Karel leiab, et toimivat ja tõhusat järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle Eestis seni pole, ja tal on õigus. Tõesti ei ole mitte kedagi, kes koputaks nagamann Norman Aasale õlale ja ütleks, et see, kuhu prokuratuur tema juhtimisel on jõudnud, on kuristik. Kuristik õigusriigi ja sellega ka kogu Eesti Vabariigi jaoks.

Prokuratuuri ei saa juhtida poiss, kel kõrvatagused alles märjad ja kes on võimude poolt sedavõrd mõjutatav. Ma ei tea, kas prokuratuur oleks jõudnud sellisesse olukorda, Rein Langi talla alla, ka siis, kui seda oleks juhtinud Raivo Sepp. Ilmselt mitte, sest nii palju kui ma Raivot, kunagist riigi peaprokuröri, tunnen, tema juba end kellelgi käsutada ei lase. Aga Raivo töötab praegu Haagis Eurojustis ja on end Eesti asjadest ilmselt distantseerinud.

Ja nõrga juhiga prokuratuuri juhtimise on üle võtnud justiitsminister, kelle ees Norman Aas on aruandekohuslane. Ehk sisuliselt Reformierakond, mis kasutab prokuratuuri selleks, et lõpetada või kinni mätsida neid menetlusi, mida on alustatud nende enda liikmete suhtes (R-skeem, millesse olid segatud Robert Antropov ja Kristiina Ojuland, Neinar Seli ja tema naise kriminaalasi, Aivar Otsalti vabastamine vahi alt ja sisuliselt olematu karistuse määramine jne) ning alustada menetlusi nende suhtes, kes on opositsioonis või lihtsalt Reformierakonnal pinnuks silmas.

Kui kaua selline olukord jätkub? Kes seda teab. Rein Lang tuli hiljuti lagedale avaldusega, et vanglad on liiga täis, ehk nüüd peetakse natuke vahet.

Karel teeb huvitava ettepaneku, mille Rahvaliit olla ka juba eelnõu esitanud: moodustada prokuratuuri järelevalve erikomisjon.

Mõte on hea, aga sellisel juhul peab see komisjon tõepoolest prokuratuuri üle järele valvama. Seda teha julgema. Mitte lihtsalt tegema nägu, et valvab.

Sest tegelikult on prokurörid arad. Arad sellepärast, et enamik neist on rumalad inimesed, kes pole elu sees ühtegi raamatut lugenud. Küll aga on nad usinad - ja sageli pikalt kaalutlema - menetlusi alustama ehk siis tüüpilised ametnikud, kes otsivad endale tööd. Kuna selliste rumalate, ent tragide tegelaste üle pole siiani mitte mingisugust järelevalvet teostatud, siis olemegi jõudnud olukorda, kus on raske leida inimest, kelle suhtes ei ole mingit menetlust alustatud või püütud alustada ning kus vanglad on pilgeni täis.

Praegu on viimane aeg midagi ette võtta, kui me ei taha, et ühel päeval on Eesti Vabariigis ainult kahte sorti inimesi: neid, kes menetlevad, ja neid, kelle asju menetletakse. Vabariigi vangivalvurid ja vangid.

Normani Aasa juhtimisel paistab prokuratuur igatahes just sellises suunas tüürivat.