Tegelikult oleme Irjaga päris erinevad - Inno värske analüüs

Meil saab Irjaga tänavu 5 aastat kooselu, ja sellest oleme lahus olnud tõesti ainult mõne üksiku päeva, nagu olen ka kirjutanud, kui käisin ministeeriumiametnikuna ühel koolitusel. Ning mul on olnud suurepärane võimalus vaadata ennast kõrvalt, ning ka Irjat, ning meie suhet analüüsida. Ma arvan ühtlasi, et 5 aastat on juba selline periood, mille põhjal võib teatud järeldusi teha.

Esiteks, ja mis minu arvates on olnud suurim avastus, on see, et me oleme Irjaga ikka üpris erinevad. Mistõttu oli veidi ekslik minu algne arvamus, et oleme Irjaga väga sarnased ja seetõttu sobime. Meil on, tõsi, sarnased huvid ja sarnane huumorimeel, ning teatud sarnased omadused nagu uudishimu ja julgus, me innustume sarnastest asjadest, ent ent teatud olukordades käitume väga erinevalt. Mistõttu ma võin etteruttavalt öelda, et oma eelmise kaasa Ingridiga oli olukord vastupidine: me käitusime teatud olukordades ühtemoodi, ent meil polnud mitmeid sarnaseid omadusi ja huumorimeelt.

Mõned päevad tagasi just leidsime Irjaga, et näiteks teatud kriisi-situatsioonis, mille põhjused võivad olla erinevad, näiteks mõni väline ärritaja või teatud toit, muutun mina agressiivseks, hakkan ajama kiuslikku juttu ning tõstan häält. Ma ei kasuta küll füüsilist jõudu ega lõhu mööblit või nõusid, nagu see mõnedel inimestel esineb, ent võin olla päris tüütu kaaslane ja pool päeva sõna otseses mõttes jonnida. Või punnutada, nagu Irja selle kohta ütleb. Irja seevastu reageerib sellises olukorras vastupidiselt: kui ta muidu, normaalolekus on palju emotsionaalsem kui mina, jääb ta kriisiolukorras väga rahulikuks, justkui tardub (ta teeb seda, muide, samuti täiesti instinktiivselt, ja seda esineb ka siis, kui mina mingit agressiivsust ei ilmuta). Ja see aitab väga efektiivselt minu jonni-tuju maandada. Nii et meie tülid, kui neid üldse on, raugevad juba eos. Neid, mis seal salata, meil ei esinegi, sest pole seda teist poolt, kellega tülitseda. Ingridiga seevastu läks meil ikka tõsiseks sõnasõjaks, ja Ingrid andis ka kätele ning jalgadele voli, ning me kruttisime end ikka korralikult üles, nii et mul tuli mitmel korral suisa kodust "põgeneda", et asi ei läheks omavaheliseks verevalamiseks. Selline tülitsemine polnud teab mis hea lahendus, eriti siis, kui meil tulid lapsed. Laste nähes ja kuuldes niimoodi kiselda. Seejuures, ma toonitan, ei allu sellised reaktsioonid kriisi-olukorras tahtele, need tulevad spontaanselt, ning alles hiljem saad aru, et midagi oli valesti. Mina suutsin küll pressida end kodust lahkuma, et vältida kõige hullemat, ent ka see oli kehv lahendus, sest pidin end pidevalt alla suruma. Sellisest allasurumisest tekkis pinge, mida omakorda olin sunnitud maandama alkoholiga, kuna miski muu lihtsalt ei aidanud. Või siis tegin suitsu. Ka Ingrid maandas pingeid alkoholi ja tubakaga, ja see mõjus omakorda halvasti tervisele. Olime pidevalt haiged.

Nõnda. Et kriisiolukorras käitume Irjaga erinevalt, ma mõtlen siin just spontaanset, lühiajalist käitumist, mis aga lähisuhtes omab määravat tähtsust. Samas tavaolukorras on jälle Irja palju emotsionaalsem ja agressiivsem, kui nii võib öelda, mis jällegi inspireerib mind, kes ma olen tavaolukorras rahulikum. Ingridiga aga oli meil tihti see lugu, kus me tavaolukorras vahtisime lihtsalt teineteisele otsa nagu tummahambad ning kummalgi oli justkui pea tühi. Ja kumbki meist ei tahtnud teha seda esimest sammu, et seda tardumust katkestada. Mistõttu muutus meie kooselu ajapikku väga üksluiseks, kus me teineteisega enam eriti ei suhelnudki ning koos elasime vaid nö harjumusest, laste pärast. Ehk siis: ühesugused inimesed, või siis need, kes reageerivad teatud olukordades ühtemoodi, suure tõenäosusega head paari ei moodusta. Sa elaksid nagu koos ise-endaga, mis ajab juba iseenesest närvi, ei loo mingit sünergiat. Või nagu Irja sõnastas: teine pool peab sinus looma tunde, et teisega koos oled sa üks tervik. Muidu on sul kogu aeg selline tunne, et midagi on puudu. Ja see on sulatõsi. Ingridiga koos elades tabasin end tihti mõttelt, et midagi on puudu, seevastu Irjaga koos elades olen end tabanud vahel mõttelt, et kõike on kogu aeg üle, nii et ma ei jaksa vahetevahel kõike vastugi võtta, mida elu pakub. Et jaksu suurendada, olen hakanud rohkem mõtlema oma tervise peale, mida ma Ingridiga koos elades üldse ei teinud. Siis ei hoolinud ma üldse endast, ega oma tervisest, mistõttu sain külge paljud tervisehädad, millest olen nüüd hakanud vaikselt vabanema. Vähemalt teen kõik endast oleneva, et nendest vabaneda.

Minu soovitus on teisega ikka mõne aasta koos elada, enne kui temaga seoses tõsisemaid plaane tegema hakkate. Sest esimene kiindumus saab nagunii õige pea otsa, ja kui sul teisega lihtsalt niisama pole hea koos olla, siis kujuneb kooselu väga vaevarikkaks. Kui muidugi on eesmärk pikemalt koos elada, sest tänapäeval on väga levinud ka lühikesed kooselud, mis on juba taotluslikult ajutise loomuga. Kui juba algul tõusevad tülid, nö tühjast-tähjast, siis ütleb minu kogemus, et need lähevad ajas üha suuremaks ja tüli võib tekkida juba valest silmapilgust. Kodu peaks samas olema turvaline oaas või kindlus, mis pakub nii sulle, sinu kaasale kui lastele turvalisust ja võimalust end taasatada ja laadida. Kus on hea olla ja kuhu on alati hea tulla. Kus sind alati oodatakse ja armastatakse.