Üks Lang: "Kõik sõltub teie käitumisest!" (viies reportaaž Stenbock'i maja ukse tagant)

Justiitsminister Rein Lang ajakirjanike liidu kongressil 18.03.2010 vanas raadiomajas Eesti Raadio I stuudios ajakirjanikele kihutuskõnet pidamas.

Nonii, on aeg anda ülevaade meie eilsest külaskäigust Stenbock'i maja juurde. Tegu on niisiis juba meie viienda katsega pääseda valitsuse pressikonverentsile. Seekord võtsime nõuks mitte turvameestega piike murdma hakata, sest valitsuse pressibüroo juht Inga Jagomäe saatis meile nädala alul meili, kus teatas resoluutselt, et meil on alaline keeld vabariigi valitsuse pressikonverentsidel osaleda.

"Ei hakka siis täna trügima," ütlesin ma Innole, kui eile hommikul taas Tallinna poole kihutasime.

"Jah, täna võiks keskenduda teiste ajakirjanike toetamisele," nõustus Inno.

Eile oli nimelt selline märgilise tähendusega päev, kus kõik Eesti suurimad päeva- ja nädalalehed (Postimees, SLÕhtuleht, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Maaleht) panid vapralt seljad kokku ning väljendasid kui üks mees protesti justiitsminister Rein Langi plaani vastu ajakirjanikke vangi panema hakata. Sest uskuge või mitte, aga selline plaan näib Langil olevat. Lang oli kunagi ise tubli ajakirjanik, selline terava hambaga ja väga valitsuskriitiline, aga nüüd, kus mehel on endal õnnestunud pukki pääseda, on tal ajakirjandusaastad ja vanad kolleegid kui meelest pühitud ning mees mõtleb välja üha uusi mooduseid, kuidas ajakirjanikele päitseid pähe panna. Langi viha ajakirjanike vastu tuleb äsjasest viisaskandaalist, kus ajakirjanikel õnnestus ligi pääseda konfidentsiaalsetele materjalidele ning välja tulid asjad, mida Lang salajas hoida soovis - nimelt see, kuis tema ja välisminister Urmas Paet salaja Eestile küberrünnakud korraldanud Markovi ja Jakemenko viisakeelud tühistasid. Kuna nende seesugune tegu võinuks kutsuda esile rahva suure pahameele - tegu ju ikka Eesti Vabariigi ühiskondlikku turvalisust rünnanud tegelelastega! - siis soovis tüse justiitsminister oma tegu iga hinna eest salajas hoida, aga ajakirjanikud eesotsas Postimehe ajakirjaniku Tuuli Koch'iga nuhkisid selle ikka välja ja paiskasid lehtedesse. Lang sai seepeale väga pahaseks ja, nagu teadjad kõnelevad, soovis ajakirjanikele selle eest kätte maksta.

Nüüd ongi tema ja ta meeskond väja mõelnud kavala plaani, kuidas ajakirjanikud esmalt haneks võtta ning neile seejärel päitsed lõplikult pähe panna. See haneksvõtmine seisneb selles, et ajakirjanikele presenteeritakse toda Allikakaitse eelnõud kui vabariigi valitsuse siirast soovi ajakirjanikud oma kaitse alla võtta, kuna neil ju ei ole kaitset. Justnagu ajakirjanikud oleks lapsekesed, kes ei suuda end ise kaitsta, või hullud, kes seda ei suuda. Haneksvõtmisele, mis eeldab seda, et ajakirjanikud ministrite juttu kaitse alla võtmisest ka uskuma jäävad, järgneks omakorda päitsete pähe ajamine. Nagu sõnakuulmatute laste jonn murtakse võrevoodi ja tõrksate hullude märatsushood kummist seintega tubadega, nõnda on Langil plaan murda põikpäised ajakirjanikud, kes oma allikaid paljastada ei soovi, kriminaalmenetluste ja ähvardava vanglaga. Allikakaitse eelnõu võimaldaks nimelt ajakirjanikke suhtes mitut sorti menetlusi alustada ning kui juba selline võimalus tekib, siis ei ole kahtlust, et ajakirjanike peale maruvihane olev justiitsminister ja tema erakond seda ka agaralt kasutama hakkavad.

Läksime niisiis ajakirjanikele toetust avaldama, sest meie arvates ei ole selline ajakirjanike teovõime piiramine ja nende tahte murdmine õige. Ajakirjandusseadus on küll ühe demokraatliku õigusriigi õigusruumi normaalne osa, aga Eesti puhul peame arvestama asjaoluga, et Eesti ei ole demokraatlik riik. Meie politsei, prokuratuur ja kohus ei saa juba praegu oma ülesannetega hakkama, sest kvaliteedikontroll riigi sunniaparaadi üle sisuliselt puudub. Paljud ametisolevad prokurörid ja kohtunikud on nõukaaegsed ning viivad menetlusi  nõukaaegsete meetoditega, kopeerides liig sageli Stalinit ja Võšinskit. Prokuratuur on allutatud diktaatorikalduvustega justiitsministrile ning Riigikohtu esimeheks on tollesama justiitsministri vana sõber ja erakonnakaaslane. Sellistes tingimustes ei ole võimalik tagada, et võimalikud tulevased protsessid ajakirjanike üle oleks erapooletud, ausad ja objektiivsed.


Põhiprobleem ongi ses, et Eesti õigussüsteem ei ole sellise seaduse rakendamiseks valmis. Sellise seaduse vastuvõtmine, mille rakendamiseks õigussüsteem valmis ei ole, on aga sulaselge arutus. Enne tuleb õigussüsteem korda seada, tagada menetluste erapooletus, ausus ja objektiivsus vanade seaduste järgi, alles seejärel võib hakata kõnelema uutest seadustest. 

Aga tuleme nüüd Stenbock'i maja sündmuste juurde.

"Peaks Langilt küsima, miks ta tahab ajakirjanikke vangi panema hakata," ütlesin ma Innole. "Võib-olla see tuleb sellest, et tema perekonnanimi riimub sõnaga "vang"?

"Jah, ma arvan, et see oli ka põhjus, miks ta Tartus teda klubi Maasikas juures pildistanud inimest vangi panna ähvardas. Langile paistavad vanglad väga meeldivat."

"Aga sellisel juhul võiks ju kõik Eesti vanglad langlateks ümber nimetada?" pakkusin mina. "Oleks nagu asjakohasem või nii?"

"Jaa, ja kõiki neid ajakirjanikke, kes neisse vanglatesse pannakse, võiks hakata nimetama langideks!" ütles Inno.

Mina olin päri. Ja kui neid ajakirjanikke saab nii palju, et nad sinna langlatesse kuidagi ära mahtuda ei taha, siis võib ju kaaluda ka langilaagrite loomist, mis võiksid võtta šnitti Hitleri koonduslaagritest ja Stalini vangilaagritest. Ja kui need langilaagrid, mida saab samuti ilmselt väga palju olema, sest lisaks ajakirjanikele paigutatakse sinna kindlasti ka kõik valitsusevaenulikud blogijad, enam Eestimaa peale ära ei mahu, siis Andrus Ansipi valitsus võib ju alati kaaluda mõnelt teiselt riigilt maa juurde ostmist.

Et pilt oleks selge, otsustasime Stenbock'i maja ukse taga Reformierakonna ministritel natist võtta ning pärida neilt, miks nende erakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema.

Esimesena tuli uksest välja õiguskantsler Indrek Teder, kel oli lahe oravasabaga mütsike peas.

"Härra Teder, kuidas teie suhtute sellesse, et Reformierakond tahab nüüd ajakirjanikke vangi panema hakata?" küsisime talt kohe.

"Mina ei tea sellest küll mitte midagi," seletas härra Teder naeratades. "Aga kui ma asjaoludega tutvun, küll ma siis oskan ka midagi arvata!"

Selge siis. Vähemasti õiguskantsler polnud langlate ja langilaagrite loomisest veel mitte tuhkagi kuulnud. Järelikult pole asi v e e l  väga kriitiline.

Järgmsena üritas meist mööda hiilida proua kultuuriminister Jänese Laine.

"Proua Jänes, kuidas teie liberaalina suhtute sellesse, et teie erakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema?" oli meil ka temale kohe küsimus valmis.

"See ei vasta tõele," ütles proua Jänes hambaid kiristades. "Ja see on kõik, mis mul teile öelda on!"

Selge siis. Proua Jäneseni ei olnud informatsioon langlate ja langilaagrite ehitamisest veel jõudnud. Ilmselt Ansip ja Lang ei usalda teda eriti ega pühenda teda seepärast tähtsatesse asjadesse.

Järgmiseks pistis Stenbock'i maja ukse vahelt pea välja keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, kes üritas pugeda temaga samal ajal väljunud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi selja taha.

"Seeder tuli esimesena välja, küsige temalt!" hädaldas Tamkivi, enne kui olime jõudnud talle küsimuse esitada.

"Aga ikkagi, härra Tamkivi, miks teie erakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema?" küsisime me temalt.

"Vangi? See ei vasta tõele," ütles härra Tamkivi oma uhkesse autosse pugedes. "Vanglates pole nii palju ruumigi, et sinna ajakirjanikke panna."

Ahaa, Tamkivi järelikult midagi teab. Plaanis on ajakirjanikud ikkagi vangi panna, lihtsalt ruumi pole! Aga sel juhul on alati võimalik uusi vanglaid-langlaid ehitada ning spetsiaalselt ajakirjanike tarbeks mõeldud vangi-langilaagrite jaoks maad juurde osta.

Kõik oleneb teie käitumisest! 

Pärast Tamkivi püüdis meist mööda sörkida valitsuse pressibüroo juht Inga Jagomäe isiklikult. Lippasin talle järele.

"Proua Jagomäe, te kirjutasite, et meie keeld pressikonverentsil osaleda on alaline. Kas see tähendab alaline ses mõttes, et kehtib igavesti, või kuni Ansipi valitsuse lõpuni?"

"See kehtib seni, kuni te hakkate ajakirjanikele kohaselt käituma!" vastas Jagomäe jooksu pealt.

"Aga öelge palun, kas vabariigi valitsusel on üleüldse õigus otsustada, kas ajakirjanik käitub kohaselt või mitte?" küsisin mina, samuti jooksu pealt.

Seepeale andis Jagomäe veel kärmemalt jalgadele valu ning kuna ma ei viitsinud talle järele joosta, siis jäi see küsimus vastuseta. Valitsuse pressibüroo juht, kes on kohustatud ajakirjanike küsimustele vastama, lihtsalt põgenes selle eest!

Seejärel astus Stenbock'i maja uksest välja meie vana tuttav Jürgen Ligi, kelle kiituseks tuleb öelda, et tema valmisolek meiega suhelda on iga korraga suurenenud. Ligi on ilmselt aru saanud, et me ei kao kuhugile ning poliitikul maksab igal juhul ajakirjanikuga suhelda, kasvõi siis selleks, et oma positsioone selgitada.

"Miks teie erakond tahab ajakirjanikke vangi panna?" küsisin ma talt alustuseks.

"Meie erakond ajakirjanikke vangi? Ei taha!" hüüatas Jürgen Ligi nagu talle poleks säärane mõte ealeski pähe tulnud.

"Siis ainult Lang tahab?" küsisin mina. Sest on ju võimalik, et see on puhtalt Langi ettevõtmine, niiütelda personaalne vendetta.

"Ei taha Lang ka," ütles Ligi. "Ajakirjanikke ei hakata kohe kindlasti vangi panema."

"Kas te annate oma sõna?" küsisin mina. Pärast ju hea aru pärida, kui neid langlaid ikkagi ehitama hakatakse.

"Jaa, mina annan küll oma sõna," ütles Ligi ja lisas: "Ajage kõik kohtute kaela!"

Ahaa, Ligi veeretas kogu vastutuse osavat kohtutele. Kohtud on meil aga teadagi küündimatud. Kohtunikud on pärit nõukaajast ja läheb hea hulk aega, kuni meil hakatakse kriminaalasju menetlema euroopalikke tavasid ja inimeste põhiõigusi arvestades. Järelikult on Reformierakonnal ikkagi plaan ajakirjanikud vangi panna ning pärast kogu süü kohtunike kaela veeretada. Ligi ja Lang on seda ilmselt omavahel arutanud ning leidnud, et see on kõige kavalam plaan.

Rääkisime veel Marko Pomerantsi ja Urmas Paetiga. Pomerantsilt küsisime, kuidas tema IRLi liikmena suhtub Reformierakonna plaani ajakirjanikke vangi panema hakata.

Pomerants ütles, et ta on sellega (siis mitte vangipanemise, aga eelnõuga) printsiibis päri, aga et asi vajab veel arutamist ning teatavasti on Riigikogus enne seaduse vastuvõtmist kolm lugemist.

Ühesõnaga - karta on, et IRL või vähemasti osa IRList truu kannupoisina siiski ei reeda Langi ning tõstab vajalikul hetkel kätt. Kui nüüd just ei sekku Laar, kes on ainsana uue eelnõu suhtes kahtlust väljendanud. Inno ütles, et Laar on suurem liberaal kui kõik reformierakondlased kokku ning mina olin temaga sada protsenti päri. Laar on suurem liberaal kui ükskõik milline reformierakondlane, kuigi ta ei ole end üldse liberaalina defineerinud.

Urmas Paet oli väga sõbralik ja selgitas pikalt ja laialt oma nägemust asjast. Minu meelest peaks just tema olema Reformierakonna esimees. Siis saaks Reformis asjad korda ja erakonnast võiks jälle hakata lugu pidama. Urmas Paet oli seisukohal, et ajakirjanikud reageerisid valge esikülje avaldamisega üle ning et nüüd on oht, et tekib karjapoisi efekt. Et nad raiskasid ära oma võimaluse karjuda appi, kui hunt tuleb, ja kui nüüd peaks tulema tõeline hunt, siis neid ei pruugita enam nii tõsiselt võtta.

Urmas Paeda ilmest võis välja lugeda, et ega talle see eelnõu, Langi personaalne vendetta siis, tegelikult väga meeldi (Paet ju samuti endine ajakirjanik), aga ta peab sellega nõus olema, sest Lang on Reformis kõva käpp, ikkagi üks nõndanimetatud Kuldse Trio - Ansip, Ligi, Lang - liige. Kusjuures ongi huvitav, et nii Lang kui Ligi olid enne normaalsed inimesed ja ajasid tarka juttu, aga niipea kui hakkasid vana Tartu kommunisti Andrus Ansipiga asju ajama, pöörasid ära ja muutusid niisama ülbeteks kui Ansip. Ligi teeb juba esimesi arglikke samme paranemise suunas, aga Langiga on lood päris hullud.

Läksime pärast Stenbock'i maja juures passimist Ajakirjanike liidu 23ndale Kongressile. Meid võeti nimelt kolmapäeva õhtul juhatuse koosolekul liidu liikmeteks ning Inno sealjuures pea ühehäälselt, vaid üks juhatuse liige oli erapooletu. Mitte keegi ei kahelnud selles, et Inno on ajakirjanik. Oleme nüüdsest Ajakirjanike Liidu juhatuse poolt ajakirjanikeks tunnistatud.

Kongress oli huvitav. Esimees (Peeter Ernits) pidas kõnet ja tekkis ärev tulevahetus Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemäe ja ajakirjanikke vangi panna tahtva justiitsminister Rein Langi vahel, kes, muide, seiras Hõbemäge üleoleva muigega nagu peremees orja. Hõbemägi oli sealjuures väga väljapeetud ja viisakas, Lang aga ülbe ja üleolev, öeldes oma endiste kolleegide kohta "keegi Hõbemägi" ja "mingi Luik".

Ei ole vist raske märgata, et "ühel Langil" on võim pähe löönud.

Saime ta kätte, kui ta koos oma blondi assistendiga Raadiomaja uksest välja tuiskas.

"Härra Lang, kas meie keeld valitsuse pressikonverentsidel osaleda on igavene?" küsisin talt.

"See sõltub teie käitumisest!" teatas Lang lõbusalt.

Härrased ajakirjanikud, ma arvan, et ma ei eksi, kui prognoosin, et ka teie VANGIPANEK sõltub tegelikult vaid TEIE ENDA KÄITUMISEST.

Finis

Mõned kaadrid Stenbocki maja juurest:

Ja noorreporter Irja: